Minu esimene sügavalt meelde jäänud lend toimus 1989 Augustis, olles EÜE Kamtshatka rühmas. Selleks ajaks oli minus sedavõrd lennuhuvi tekkinud, et olin juba jõudnud konstrueerida oma esimesed kasutuskõlbmatud lennukid.
Hakkasime Ust-Kamtshatskist reisima 600km kaugusele Petropavlovskisse. Lennuväljal kontrolli läbides helises turvavärava kell järelejätmatult, turvamees ütles.”Pohhui!” ning tegi ettepaneku koos veini võtta. Meie muidugi kiirustasime lennukile. Ronisimegi koos teiste reisijatega uduses hilishommikus JAK-40-le saba alt sisse. Start läks märkamatult, stjuardess jagas kauamängivaid komme ja kõik oli OK.
Mingil hetkel küsisin stjuardessilt, kas oleks võimalik minna pilootide kabiini. Stjuardess vastas, et kindlasti ei tohi aga ta võib küsida. Mõne aja pärast mööda minnes ütles ta, et kui relva kaasas pole, võib minna. Nii siis tõusin ja läksin.
Kapten oli uhkete dzhigitivuntsidega tore , jutukas noor mees, parempoolne piloot oli pisut vanem aga ka mõnusa jutuga, pardamehhaanik oli suht vana, vähese jutu ja kahtlustava pilguga. Tutvustasin siis ennast ja rääkisin oma huvist, selle peale hakkasid piloodid kohe õhinal kõike seletama, lennukit tutvustama ja seadmeid demonstreerima ning omi lugusid jutustama, pardamehhaanik seisis vaikides selja taga. Praeguseks on enim meelde jäänud radari ümberlülimine eri rezhiimidele, nii, et ekraanile joonistusid eri struktuuridega pilved, lõpuks lülitati radar maapinda jälgima ja kontrastselt joonistus välja Kamtshatka idaranniku kontuur, asja tegi veel meeleolukamaks see, et just siis väljus lennuk pilvisusest ja täpselt samasugune rannikukontuur avanes pilgule esiaknast.
Küsisin, kas sealkandis on lendurid ka ufosid näinud, seepeale tõmbus pardamehhaanik minust eemale nii palju, kui ruum võimaldas, parempoolne piloot vaikis, kuid kapten rääkis rahulikult, et ufosid otseselt pole kohatud aga vahel harva ikka paistab midagi raskeltseletatavat, näiteks oli ta näinud silmapiiril pidevalt helendanud täppi, mida pidas täheks, kuid edasi liikudes jäi see täpp kauge mäe taustale, mitte ei kadunud mäe taha ja samas kauge lennuki jaoks oli ta liiga hele.
Siis jõudsingi ma selleni,et küsisin, kas tohiks ise ka kätt proovida. Seepeale tõmbus kapteni nägu laiale naerule, ta tõusis püsti ja ütles:”Palun!” .Istusin siis pakutud kohale ning kapten omakorda läks paremale istmele. Kapten näitas mulle kätte kiiruse, kõrguse, pöörangu/libisemisnäitaja ja raadiokompassi ja seletas kähku, kuidas neid jälgida ning seepeale teatas pidulikult:”Nüüd lülitan autopilooodi välja!”. Seepeale kostis lülitiklõpsatus ning umbes 5 sekundit kestev tugev kellahelin. Siis ütles kapten:”Nüüd sina lenda!”.
Kui panin käed shturvali külge, tegi lennuk mingi silma ees oleva skaala järgi otsustades 60 meetrise üleshüppe, lükkasin kohe juhist ette, heteks tekkis kõhus õõnes tunne, aga sain lennuki endisele kõrgusele pidama ja edasi läks kõik kenasti 6000 m kõrgusel ja 600km/h, kapten rääkis mõnusat juttu ja andis asjalikke juhiseid kursi ja kallaku parandamiseks. Ka teine piloot andis õpetusi ja rääkis, millele tähelepanu pöörata ning isegi pardamehhaanik ütles üle tooliseljatugede mõne sõna sekka. Selleks ajaks tundus juba, et lennuki piloteerimine on sama lihtne nagu üherattalise käsikäru lükkamine, küllap vist sellepärast, et kusagil polnud kive ega poste, millele pihta panna.
Siis lasi kapten teha 30 kraadise parempöörde ja ütles:”Alustame laskumist!”
Lükkasin juhist ettepoole ja lennuk hakkas aeglaselt laskuma. Kapten ütles:”Laskume järsemalt!”. Lükkasin tugevamalt aga midagi ei juhtunud, siis lükkasin päris tugevalt aga ikkagi midagi ei toimunud, juhis oleks nagu olnud lõpuni lükatud. Kui sellest teatasin, kargasid kapten ja teine piloot mõlemad korraga teise juhise kallale, siis lõi kapten endale peopesaga vastu laupa ja hõikas rõõmsalt:”Trimmer!”, seepeale näitas ta mulle parema pöidla alla jäävat väikest lülitit, mida sai ülemise ja alumise otsa peale vajutada. Trimmeri abil läks laskumine väga ladusalt ja 2500 m kõrgusel, kui lennuväli juba ees paistis, avaldas kapten soovi juhtimine üle võtta. Tõusin püsti, tänasin ja hakkasin välja minema, et maandumist mitte segada aga kapten tahtis, et jääksin ja näeksin ka maandumist, millega hea meelega kohe nõustusin. Kapten juhtis ja hoidis pilgu kõrvalekaldumatult ees, parem piloot jälgis mõõteriistu ja luges valjusti näitusid. Lõpuks joondati lennuk välja, kiirus oli 180km/h, kapten tõmbas gaasi maha ning hetke pärast karjus:”Bljad! Sneslo!”(e.k. Lits! Kandis kõrvale!). Ja siis kolksatas lennuk rajale.
