Tee ise väike tahkekütuserakettmootor, see on imelihtne!

Mootori enda tegemine on tõenäoliselt lihtsam, kui materjalide hankimine. Algatuseks on vajalik tugevast papist toru. Mitte metallist seepärast, et papptoru ei anna võimaliku plahvatuse puhul ohtlikke kilde ja mitte plastist, sest papp talub paremini kõrget temperatuuri ja rõhku. Väga sobiv on selleks ilma sütikuta jahipadruni kest, sest siis on kohe ka düüs olemas. Kasutatud padrunikestast on üpris lihtne vana sütik suure naela ja haamri abil välja koputada. Kui kasutada suvalise läbimõõduga papptoru, tuleks sinna düüsiks liimida paksust vineerist või tugevast puidust treitud punn, mille keskele on puuritud auk. Augu läbimõõt võiks olla 1/3...1/4 toru siseläbimõõdust. Punni paksus peaks olema vähemalt ½ toru siseläbimõõdust. Toru enda sobiv pikkus oleks 4...5 siseläbimõõtu.
Kütuseks sobib kasutada kaaliumnitraadi (KNO3) 75%, väävli (S) 10% ja puusöe (C+mineraalained) 15% segu, mis on tuntud musta püssirohu nime all. Ained tuleb doseerida kaaluühikutes. Kaaliumnitraadi ja väävli leidmiseks ei oska ma juhiseid anda, söeks sobib ideaalselt grillsüsi.
Väävel ja süsi peavad enne doseerimist ja kokkusegamist olema hästi peenestatud, kodustes tingimustes sobib lõplikuks jahvatamiseks ideaalselt elektrikohviveski.
Peenestatud ja kaalutud ained segada kokku metallnõusse ning lisada niipalju vett, et tekiks keskmise paksusega puder ning kuumutada seda pidevalt segades elektripliidil, kuni esimeste mullide tekkimiseni, see protseduur on vajalik kaaliumnitraadi paremaks segunemiseks, ohtu sellises segamises pole, kuna must püssirohi märjalt lihtsalt ei sütti.
Valmis puder laotada paberile umbes 1cm paksuse kihina ja jätta kuiva ja sooja kohta kuivama 10ks-20ks tunniks. Segu on piisavalt kuiv, kui see segamisel kergelt tolmab, väikseimgi niiskusesisaldus halvab järsult põlemisvõimet, kuiva jahuna aga süttib tühisest sädemest, näiteks raudtööriistade kokkupõrkest.
Toru laadimiseks seguga on sobivaim matriits, mis väldib toru lõhkiminekut kütuse sissepressimisel ja tekitab samas pressitud segu sisse põlemiskanali (mis on vajalik pressitud kütuse suurema pinna rahulikuks põlemiseks). Eeldades aga, et matriitsi pole käepärast võtta, sobib abivahendiks ka tugevast puust või värvilisest metallist treitud pulk, mis mahub vabalt, kuid üpris täpselt torusse. Edasi tuleb toru toetada düüsiga tugevale alusele, sinna korraga sisse puistada ca1 supilusikatäis segu, pressimispulk torusse pista ja haamriga jõuliselt kokku tampida, . minu teada pole sellise laadimise juures kordagi midagi plahvatanud, halvimal juhul on toru külg pragunenud, tampima peab aga hoolikalt, vastasel korral kipuvad pooled mootorid lõhkema.
Kui toru on ääreni laetud, tuleb düüs ülespoole keerata ja haamri ning naelaga (või mingi terava, sobiva koonusega) lüüa pressitud segu sisse umbes 2/3 toru pikkune põlemiskanal. See on võimalik ka puurida.
Toru lahtise otsa võib sulgeda paberteibiga, aga see pole hädavajalik.
Mootori süütamiseks sobib 3cm pikkune 2..3mm sisemõõduga paberist keeratud või plasttoru. See tuleb sama segu tihedalt täis pressida. Mootori põlemiskanalisse tuleb puistada lahtist kütusepulbrit ja sobiva välismõõduga süütetoru mitte eriti tihedalt düüsi suruda. See süütesüsteem võimaldab 10ne meetri kaugusele joosta.
Kirjeldatud mootorit on kasutatud raketi- ja lennukimudelitel. Kindlasti soovib keegi proovida paljast mootorit ilma stabiliseeriva süsteemita, seljuhul soovitan eksperimendi tarbeks otsida väga suur asfaltplats ja vähemalt kaitseprillid ette panna.
Vältige ennetavalt tuleohtu.
Head lendamist!