Saabusin Ridalisse veidi pärast seda kui Kristiina Shmigun 0,2 sekundiga 30 kilomeetrit Ridalist loode pool norrakalt pähe sai. Ridalis võttis mind vastu unise näoga teki alt piiluv Margus ning sabaotsani vitaalne Korsaar, kes arvas, et mul kotis kohe kindlasti talle midagi head on. Ta pidi pettuma.
Tõin küttepuid, panin köögis bullerjaani uugama ning läksin angaari uste relsse jääst lahti raiuma. Peale mehist kangiga vehkimist ja lumeloopimist sain päevavalguse angaari ning asusin Wilga kallale. Nagu arvata, oli parempoolne ratas õhust kõmmeldunud ning portsjon surveballoonist meeldis talle väga. Õlikraan kinni, kasukas mootorikattele ja Marguse abiga sai Wilga angaari ukselävele. Põrgumasin käivitus ilma tavapärase suitsupahvakuta.
Kui Kert, Jaan ja Kati lennuväljale jõudsid oli nii lennumasin kui ka bullerjaanil istuv õli juba kenasti üles soojenenud.
Jaani, Kati ja vahepeal saabunud Meremehega lükkasime Wilga välja, lasime surtsaka õhku ka lennumasinasina tühja õhukerasse, kobisime Jaaniga kabiini ja andsime „punni”. Istusime siis kahekesi ja kaifisime vaikselt rappuvat lennukit. Lennukimüra oli kui muusika me kõrvadele. Mõnus kodune tunne tuli kohe.
Kui lennuväljalt minekule asusin, algas parasjagu operatsioon „Rajamärgid väljalt ära”.
Selleks puhuks koostas Kert vedamise mehhanismi, mis koosnes kahesillaveoga Audist, Wilga kasti kaanest ja neid ühendavast jupist faalast. Meremees läks lihtsama vastupanu teed ja vedas rajamärke oma valge „seljakotiga”.
Kuidas neil operatsioon õnnestus veel ei tea. Kööki jäid "maailma parandama" ja kütuse 30L viimaseid liitreid põletama Jaan ja Margus.
Sõitsin meelega mööda vana-võrut ja nautisin talvist metsavaheteed. Vaatamata lummavale vaatepildile mõtlesin, et tuleks see kevad juba kiiremini.