Kasutaja teet ajaveeb

Järjekordselt on kohane tuletada meelde, et miks Jaapani võitluskunstide puhul kaotaja sügavamalt kummardub? Sest tal on põhjust olla tänulikum, kuna õppis rohkem! Minul täna ka, kaotasin oma apsakatega 3-4 kohta.

Sattusime tunnistajaks uue mini-LAK esmalennule:

Leia pildilt üks Lak tegija ja üks esimene klient:

miniLAK tegijad on õigusega endaga rahul:

Natuke tehnilisi andmeid ka:

See on lugu sellest, et võitmiseks on vaja Suuri Mune. Õnne ka, aga üldiselt külastab õnn tugevaid.

Inglased võitsid täna teisi kindlalt. Ilmast oli näha, et AAT tuleb lennata võimalikult lühidalt. Aga katsu sa seda teha, kui ilma üldse polnud!

See päev oli OK kui üks loll viga välja arvata.

Stardis sattusin poolakatega kokku. Nemad on praeguseks kaks esimest ja ma muidugi haakisin end nende sappa.

Alguses oli neist päris palju abi, sest ei olnud see ilm nii lihtne midagi - iga pilv kasvas üle ja kattis enda all suure lahmaka maad ära.

Seekord ei maandunud keegi platsile. Peamiselt seetõttu, et sadas vihma ja lennuohutus oli tagatud.

Ruumitäiteks kaks fotot:

Venemaal tehtud Hiina materjalist uued DC katted, mis on juba Brasiiliasse maha äritud:

Eestimaal tehtud kõvast puust Läti värvides mees:

Esimesel võistluspäeval lendasin ma nagu arglik õpilane ja ometigi saavutasin parema tulemuse kui Sebastian Kawa

Nii, netiühendusega on siin kogu aeg jama olnud, nüüd võeti elekter ka ära. Sajab ladinal sooja äikesevihma ja lennuohutus on tagatud.

Lennuohutus pole siinkohal sõnakõlks. Napi kahe lennupäevaga on toimunud juba järgmist:

Kirjutatakse, et nüüd sai droon ka õhuvõitluses hävituspiloodist jagu: http://www.wired.com/2016/06/ai-fighter-pilot-beats-human-no-need-panic-...

Ridalis käitab Raspberry Pi ilmajaama. Tuleb välja, et ta saaks hakkama ka lennuki juhtimisega. Peale seda on lennuohtus tagatud

Sihuke sait tekkinud http://glidinghotspots.eu/

Leedus oli tõesti selline imelugu, et kohalike jagatud kaartide järgi võis tõesti lennata. Kus ikka tõusud tavaliselt pidid olema, seal olid ka.

Võib olla meil turbaraba otsas on üks valvetõus, aga mujalt Eestist ei ole ma küll midagi sellist kindlat leidnud, mida kaardile oskaksin kanda.

Lugu sellest, et loodusesse tasub aupaklikult suhtuda

31. mail oli teada, et lõuna poolt läheneb front. See tekitas haruldasi pilvekihte ja kiusatuse purilennata madala pilvekihi kohal. Vihm tüüris lennuväljalt mööda, termika oli selgelt kadumas ja kiusatus oli kaunist vaadet nautida kaua saab.

Brittidel on tavaks valida aasta kõige ägedam lend: http://www.compenterprise.uk/the-philip-wills-national-enterprise-trophy... ja http://www.compenterprise.uk/philip-wills-trophy.html

Valime meie ka? Klubi veebi postitatud lennukirjelduste hulgast oleks mugav hääletada. 

Uus-Meremaal hullatakse praegu nii: https://www.youtube.com/watch?v=yoaYYZbwOgs

Aga meil on see-eest lennuohutus tagatud!

Aitäh pöörisehuvilistele!
Teiega koos püstitasin nädalavahetusel elu tippmargi - ühe hooaja jooksul 133 tundi purilennatud.

Andy ütles, et AAT lendamise saab suhteliselt lihtsaks teha - määra endale tsoonide sees pöördepunktid ja lenda nagu speed taski. Ilmselt etteennustatava ilmaga nii ongi. Täna oli taevas jälle pilvitu, ennustatav alus 1500 ja arvasin, et "umbes 100 kmh" tuleb ära. Tegin marsruudi ära ja pärast selgus, et võitjad Adam ja Darius lendasid täpselt toda rada ja võitsid selgelt.

Täna oli suhteliselt must päev.

Arturas kutsus jälle kaasa ja esimesel 100 km lõigul no kuidagi ei õnnestunud LS6-l järel püsida. Tõusudes lendasin võrdselt, aga iga ülelennuga kukkusin aga allapoole. Pöördepunktiks olin 300 meetrit allapoole kukkunud. Edasisel lennul kärises vahe veel suuremaks. Pärast logi järgi vaatasin, et tegin iga 100 kilomeetri peale ühe tõusu rohkem kui tema + kolmandal lõigul valis tema ülihea pilverea, mina tavalise. Kahju, et pilti ei tenud - tagantjärele ei mäleta, et kas oli mingi visuaalne erinevus nende vahel ka.

Täna siis uudistasin, kuidas kohalikud lendavad. Sattusime üsna peale starti kogemata kokku, ta kutsus kaasa ja nii siis koos trügisime. Alustuseks tegime kohe kaks viga - startisime pool tundi liiga vara. Teiseks hõikas Arturas mulle, et ma osa vett välja laseksin, oma mõistusega ma poleks seda teinud. 

Täna siis esimene AAT (Assigned Area Task). See tähendab, et pöördepunktid on suure raadiusega (mitte 0.5, vaid 10, 15 ja enamgi kilomeetrit), ja marsruudi läbimiseks on ette antud aeg. St rihtida tuleb seda aega ja reguleerida teekonna pikkust enda arvatava kiiruse järgi. See annab võistlusele ühe mõõtme juurde. (Tegelikult on AAT hinnete saamise valem jube keeruline, ma siin andsin ainult üldise suuna).

Mõtlesin üle ja startisin liiga hilja. Ilmamudel ütles, et ilm tuleb hiljem. Hommikune ilmaneiu ütles, et "täna kestab termika 19:30ni". Stardis oli ikka täiesti võimatu ilm ja tundus paranevat, aga ei midagi. Läksin teele pea 1.5 tundi hiljem kui teised ja see oli vale. Vee lasin ka liiga vara välja, vastutuule lõigul oleks seda väga vaja olnud.

Täna läks natsa paremini - jälgisin nõuandeid ja õpetusi:
1) Elmer: vaata http://fcst24.com/ asja ainult silmanurgast!
2) Adam: Jonkeriga tuleb lennata 180-200ga
3) ... aga tundmatusse sinisesse taevasse üksi ei tasu trügida ja kui see on siiski hädavajalik, siis aeglaselt, et kõrgusevaru mitte põletada.

Täna oli kõige keerulisem ilm - väga palav, aga keskmine kiht päikest segamas, mistõttu kuumas õhus kuumuse tekitamiseks polnud jõudu piisavalt ja termika tõotas kehva tulla.
Startist minekuks oli kaks teed, et murda välja Lõuna-Leedu-Poola metsadeni. Mina läksin valet teed ja kohe plats. Tegelikult jäi imevähe puudu - ma arvan, et 100 meetrit kõrgust. Jõudsin küll täpselt võimsate pilvede alla välja, aga seal oli kõrgust ainult 300m (maapinnast kohati isegi 200 vast). Jullasin mis ma jullasin, aga gravitatsioon võitis. 

Elmeril oli õigus, tänane ilm oli huvitav. Läänes seisis külmem õhk ja täpselt meie taski joonel lubati konvergentsijoont. Küsimus oli, et kas ta on 10 km õiges või vales kohas. Oli peaaegu vales.

Arvan, et täna lendasin õige kiirusega küll, st ilma paranedes vajutasin aga instrumentide lubatust kõvasti rohkem ja lootsin, et küll hea ilm lõunas aitab. Päris sügaval Poolas lõikasin aga näppu (nagu ka teised). Teooria järgi peab vastutuult lennates kõrgust kulutama ja pöördepunkti võtma pigem madalal. Aga seal pöördepunkti kandis polnud head ilma, et kähku üles tagasi saada.

Veel palavam, stardis +30 ja nagu kombeks saanud, sinise taeva all. Ridalis tavaliselt tähendaks lennuohutuse tagamist mittestartimise läbi. Või siis ohutult Tilsi-Parksepa marsuuti, või siis näivaid mehetegusid Otepääni (näivaid, sest see ju turvaliselt lõpulennu raadiuses. Uus-Meremaa instruktor mainis muu jutu sees, et "in principle, you are not cross-country soaring if you can glide back to the airfield". Põhimõtteliselt nii ongi - koju tagasi mittejõudmise piir on nagu helibarjäär, mida mina ka oma karjääris aastaid vist ei ületanud.)

Eilne päev oli siis selles mõttes suurepärane, et sellest sai ainult paremaks minna. Ülikena oli ka see, et ma ei jäänud oma elu esimesel võistlusstardil päris viimaseks. 
Starti lükati 1h edasi, sest termika käivitumiseks oli vaja +28. See on alles algus, järgmised päevad tõotavad veel kuumemad tulla.

Tänased õppetunnid:

Mingit ääri-veeri sissejuhatamist siin küll ei ole. Tänane päev algas kohalike ülesköetud ilmaennustusega, mis reaalsuses osutus kõrge kihi all pilvituks taevaks ja lõppes ilusa platsiharjutusega.
Tulemusi analüüsides oskan järeldada seda:
1) startisin liiga hilja. Minust 5 minutit hiljem startinud ei jõudnud üldse kuskile. Eks ta enesekindluse puudus oli - see oli ju elu esimene võistluslend üleüldse minu jaoks. Häguses taevas, võõras koht ja sisuliselt treeninglendudeta. Jäin passima, et kuna "invaliidikäru" POL Adami ja Dariusega stardivad ja läksin nende järel. 

Treenida sain peamiselt molutamist, ilma üldse polnud.
Silma torkab see, et leedukate ilmaennustused üldse ei päde. Internet on Ridalis võrreldes siinsega ülikõva, nautige
Viimasel treeningpäeval sain 1.5 tunniks korraks õhku ka. Ilm on siin kuidagi äkilisem. 2 tunniga muutus ilm madalast sajust, täiesti pilvituks, siis ülearenes ja lõppes keskmise lausalise kihiga.-

https://skylines.aero/flights/47484/ (kell 11:16:26 on näha hetke, kus 30 sek keskmine vario näitas +5.2!)
Ikka tuli veel ballastita lennata, üleval oli kogu aeg -3 kraadi. 
Tagantjärgi targana oleks pidanud 500km kolmnurga ette võtma, aga ei uskunud nii head ilma tulevat.

GP võistluste kiirusrekord: 189.8 km/h pea 500km distantsil!
Start 1200m kõrgemal kui lõpp, st kõrguse vähendamise arvelt ei tulnud ka üleloomulikult palju kiirust juurde.
Trajektoorid saab siit lähemaks uudistamiseks: http://www.soaringspot.com/asgp2015/results/18-meter/daily/day4.html

Einar vihjas, et sel aastal on klubi maksnud valgete kindlustusi ja raadiolubasid (vanasti korjati lendajatelt raha).

Sestap siis vihje, et on valgetega lendajatel on võimalik oma osa panna varuosadesse. Ostetud sai rehve ja sisekumme ja hoolsate lendajate palvel ka pangetäis tiivavaha. Kokku umbes 340 EUR.

Pange oma jõukohane toetus kirja siia tabelisse kollastesse ruutudesse:
https://docs.google.com/spreadsheets/d/1RnmGV3DYvSuBxX1tVPmPgRgQQQHOI6-B...

Ja kandke üle EE752200221005450683 (Teet Jagomägi)

Aitähh!