See päev oli OK kui üks loll viga välja arvata.
Stardis sattusin poolakatega kokku. Nemad on praeguseks kaks esimest ja ma muidugi haakisin end nende sappa.
Alguses oli neist päris palju abi, sest ei olnud see ilm nii lihtne midagi - iga pilv kasvas üle ja kattis enda all suure lahmaka maad ära.
Esimese pöördepunkti poole minnes tuli teha õige mitu hüpet üle kahtlase ülekasvanud ala ja minust ees olevatest poolakatest oli suur abi. Nii jõudsime risti teekonnaga jääva tumeda-tumeda “vorsti” alla. Selleks ajaks olin ma 100 meetrit allapoole jäänud, aga abi sain nendest ikka. Pöördepunkt oli aga päris kaugel kahe “vorsti” vahel keset neid paksusid metsasid, kus mitte kuhugi maanduda pole. Pärast poolakatega rääkides kuulsin, et ka neil oli hirm nahavahel - hiilisid 105 kmh hoolikalt-hoolikalt punkti ja siis selle pilvevorsti alla tagasi.
Vorsti oli väga mõnusasti piki teekonnajoont ja selle käigus sain poolakad peaaegu kätte. Natuke liiga Jonkerit panin - rea all kimasin aga otse, tegelikult oleks pidanud paaris tugevamas kohas paar tiiru ka tegema.
Ühes kohas siis jõudsin praktiliselt poolakatega samasse punti, nemad läksid edasi ja ma mõtlesin, et teen kolm tiiru veel, sest tõus oli hea. See teeb umbes ühe minuti - parasjagu, et neid majakana kasutada.
Aga juhtus nii, et paksud pilved ajasid enda alla rippuvaid kardinaid, millest tuli siis läbi/mööda nihverdada. Sihukeses olukorras ei näe ette ei ilma ega eeslendajaid. Kuni järsku sai pilvevorst läbi, ees suur lage ja tuli välkkiirelt otsustada, et milliseid pilvesid edasi kasutada.
10 minuti pärast sain aru, et olime erineva tee valinud. Nemad parema, mina kehvema, sest jõudsin sama pilve alla, aga nüüd oli vahe juba 400 meetrit. Ega siis midagi, edasi tuli üksi lennata. Terve päev oli üks võitlus kinnikasvamisega - olukord muutus minutitega. Võtsid tõusu ära ja juba tuli valida uus variant edasiminekuks.
Pöördepunktis hakkas ilm kõduma ja läks jullamiseks. Selle käigus jõudis üks suur punt minu alla. Poolakad pärast lohutasid, et see ongi sihuke piirkond, mis on alati nõrk. Pilved võivad olla, aga ei tööta.
Siin tegin selle päeva kõige suurema prohmaka. Punt oli minust ainult 100-200m allpool, mina aga kerisin juba pilveni välja ja läksin edasi. Otse ees oli suur lage ala. Mina läksin põhja poolt, nemad lõuna poolt. Teekonnajoonest on näha (kollane), et mina olen teinud suure jõnksu Suwalkis põhjal, teised mitte. Sest esimene pilv ei toiminud, teine ka, alles kolmas andis piisava kõrguse üle suure lageda minekuks.
Teine asi on muidugi “piisav kõrgus”. Silmamõõt tahab veel Jonkeri pealt üleminekul harjumist. Kohati hindan Jantari lauglemisomadusi üle, siis jälle alla.
Edasine läks suhteliselt sündmustevaeselt ja üksi pusides. Tagantjärele mõtlen, et osa vigades võis tekkida ka janusse jäämisest (üks suur jõnks lennutas joogipudeli taha pagasi hulka). Õpikud räägivad, et dehüdratsioon võtab imekiiresti mõtlemisvõime (ilma sellest ise aru saamata). Midagi samasugust nagu hapnikupuudus.
Lõpulennul olin morn ja pahane, võtsin ühe tõusu liiga palju ja nii läks lõpus kõrguse põletamiseks, aga see mõjutas juba suhteliselt vähe.
Lõppkokkuvõttes 24. koht oli selles mõttes hea, et jõudsin võistlejate esimese poole sisse.
Kolm õppetundi siis:
1) kui tahad kellegagi koos lennata, siis maksimum üks tiir tagapool. Kaugemal võid kontakti kaotada (ntx pilveräbala taha) ja ongi moos. Kui ei ole just katastroofiliselt madal kõrgus, siis teistest allpool olemine pole mingi patt
2) pilve alla on mõtet kerida siis, kui tõus on järjest tugevnev ja edasine teekond kindel. Mõne pilve all tõus tegelt ei tugevne ja nähtavus pigem halveneb ja see ei aita kuidagi.
3) paar minutit kaotust, et punt järele oodata võib olla parem kui 20 minutit omaette pusides kaotada.
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse