WGC 2016 7. päev

Kohal on ju maailma parimad ja seetõttu mingi ilm küll vabanduseks olla ei saa! Ennustajad rääkisid 1500m kõrgusel puhuvast reipast 60kmh tuulekesest ja sellest, et “front läheb üle ja küll pärast tekib ilm uuesti”.

Ilma eriti polnud, peale stardi mitmekordset edasilükkamist hakati siis klubiklassi tõstma. Kellel tõusis, kellel mitte - ma ei ole vist kogu elu jooksul nii palju sirkleid näinud kui seekord oma starti 10 minutit oodates. Tuul oli suht kõva ja terake küljelt. Sihukest asja ei ole ka enne olnud, et esimene võistleja jõuaks maha potsatada enne veel kui mina stardin ja muidugi otse minu ette.

Korraks panid korraldajad mootorid seisma, aga ilmselt tuksub neil kuklas mure, et MM ametlikustamiseks on vaja piisavalt starte (muidu kuulutatakse välja lihtsalt maailmameistrivõistluste võitja, mitte maailmameister), nii meid üles aeti.

Esmakordselt kogesin olukorda, kus lahtihaakimine toimus KÕRGEMAL kui eelnevalt üles tõstetud purilennukid olid. Mul õnnestus küll hästi - ei midagi lubava taeva all kohe 2-3 m/s tõusu. Seejärel kohe vihma ja pilve.

Edasine jullamine toimus 800m kõrguse pilvekihi all. Inimene harjub kõigega. Kui kõrgust jälle 800 oli, siis tundusin olema kõrgel-kõrgel. Standardklassi stardid pandi seisma, meie klassi starti lükati edasi (sest rahvast järjest pudenes maha tagasi). Õige mitmel läks nii pahasti, et läksid lausa platsile.

Kui raadios kutsuti kokku meeskondade kaptenite nõupidamine, siis tekkis juba väike kahjutunne. Sest õhus oli kahe sajupilve vahel näha helgemat kohta, adrenaliin oli üleval ja oli hirmus tahtmine mõõta, et kes kaugema platsi saab:

Mingit varianti tänaseks sügavale Poola mõõdetud 270 km AAT ära lennata küll ei paistnud.

Kui ilm pööras sihukeseks, tühistati kogu päev:

ja täpselt vihma alguseks sain lennuväljale tagasi. Edasine lennuohutus oli tagatud.