Leedu Mix klass lahtised meistrivõistlused 2015 - 3. võistluspäev

Veel palavam, stardis +30 ja nagu kombeks saanud, sinise taeva all. Ridalis tavaliselt tähendaks lennuohutuse tagamist mittestartimise läbi. Või siis ohutult Tilsi-Parksepa marsuuti, või siis näivaid mehetegusid Otepääni (näivaid, sest see ju turvaliselt lõpulennu raadiuses. Uus-Meremaa instruktor mainis muu jutu sees, et "in principle, you are not cross-country soaring if you can glide back to the airfield". Põhimõtteliselt nii ongi - koju tagasi mittejõudmise piir on nagu helibarjäär, mida mina ka oma karjääris aastaid vist ei ületanud.)
Ülesanne oli lihtne - stardist hüpata otse Poola piiri äärde ja seal siis pilvede all kimada. See on siin kohalikele "tavaline taks". Küsimus oli ainult selles, et kui mitu kraadi teekonnajoonest tihkasid viltu minna. Mina panin lausa 50 kraadi vasakule ja pärast logide järgi tundus, et enamik tegi nii. Tuli välja, et otse oleks ka päris võrdselt saanud, aga sinise taeva all lendamisest on närv nii krussis, et aitab mulle.
Sellel ülelennul ma kuskil oma ajakese ära kaotasin. Edasi pilvede all püüdsin rahvast järjest kinni, aga suhteliselt lühikese taski tõttu (jälle alla 3 tunni) see ei õnnestunud.
Oma viga täiega - sättisin Mcready liiga väikeseks pilvede alla jõudes ja lendasin liiga aeglaselt. Panin +2, aga +2.6 näitas arvuti mõne aja pärast, aga siis oli juba hilja. See siis õppetund kõigile XCSoariga lendajatele - masin suudab ainult taha vaadata, inimene peab ette vaatama. Eile puudutasime neid kuulsaid piiripilvi ainult korra, no ei kujutanud ma ette nende võimu. Eestis sihukesi igatahes pole - 100kilomeetrisel lõigul tuli keskmine vario +2.9 ja kiirus 136 kmh. Sellel lõigul oleks pidanud üle lendama 20kmh kiiremini.
Stardis tegin ka tobeda apsu, mille kohe küll avastasin, aga ei tihanud tagasi pöörata enam. Pärast logidest vaatasin, et kõik lendasid minu moodi nagu lambad, välja arvatud muidugi võitjapaar. Vaata lisatud ekraanipilti ja kohe on kõik selge! Tegu oli omapärase situatsiooniga, kus stardist ei olnud mõistlik lennata otse esimesse pöördepunkti, vaid ringiga. Sellisel juhul pole stardijoon (punane sirgjoon läbi Start 8 punkti) enam risti, vaid põigiti ja ühest stardi otsast muutub distants lühemaks kui teisest. Oleks pilvi olnud, siis oleks ilmselt kõik valemi lahti hammustanud. Nüüd aga oli tõus stardi ühes otsas ja jube lihtne oli startida kohe sealt kõrvalt. Tegelikult tuli aga mõelda, hiilida stardijoont pidi edasi ja alles siis üle hüpata. Korralikel võistlustel tähendab 2-3 minutit 2-3 kohta, kui mitte rohkem.

Flarmi Ridalis ei ole, lisan ühe väikese video ka selle kohta https://youtu.be/6plVN70Pk9w. Kui kaamera kaasas, siis muidugi on stardikobarad kohe väiksemad ja ebafotogeenilisemad. Aga midagi proovisin filmida. Selle käigus juhtus, et Sparrowhawk (üks vähesed mitte-valgeid purjekaid üleüldse) tahtis tõusust starti lahkuda ja sõitis minu alt läbi. Tema ei saanud mind kuidagi näha, aga kuna mina teda jälgisin, ja ei tahtnud teda kõhu alla jätta, siis nii ta mind tõusust välja nügis. Ühel hetkel sattusime nii lähedale, et Flarm pani hädakisa tegema. Minu Flarm näitas 8 meetrit kõrgusevahet. Ülevalt oli muhe vaadata, kuidas samal ajal Morgan (Sandercock, muuhulgas nende kergete purilennukitega lendamises maailmarekordihoidja ja Perlan projekti toetaja) oma istmel lausa hüppas, kui tema Flarm ka hädakisa tõstis. Loodan, et Flarmi hädakisa vabandab selle, et ma kaamerat enam korralikult ei hoidnud

Üldine õppetund paistab olema, et "when in doubt, fly faster!"