Ajaveebid

Evolutsioon plastiktorudest

Üks hollandi disainer ehitab plastiktorudest "elusolendeid", mis saavad iseseisvalt looduses hakkama, st. kõnnivad, tunnevad ära mere läheduse ja kaitsevad end tormituule eest. Vaatasin suu ammuli...

Link: http://www.ted.com/index.php/talks/view/id/162

Head uut aastat!

õnnelikku uut aastat
Lõbusat, õnnelikku, rikast, sõbralikku, heade ning innustavate teguderohket ja loominguküllast uut aastat soovib Ridali Lennuklubile Peeter.

Head uut aastat

Olgu aasta 2008 klubile tegus ja virgutav.

Soovib "igavene" purilennu õpilane
Hendrik

Kuuldused minu varajsest lahkumisest

Aasta lõpus on ikka kombeks kokkuvõtteid või selgitustöid teha. Kuna ühelt poolt räägitakse, et olen klubist ja purilennundusest lahkunud, teisalt kritiseeritakse, et ma polegi mingi arvestatav purilendur olnud, mõtlesin olukorda pisut selgitada- et mis värk on.

Minu lendamiste taustast niipalju, et '98 aastal, vist olin 15, tegin ühe langevarjuhüppe ja käisin aeg-ajalt Wilga ja Blaniku "junni hoidmas". '99 lendasin juba selge eesmärgiga saada purilenduriks ca 10h. Ilmselt oleks rohkemgi lennanud, kui poleks 2 kuud Saksamaal kolanud. 2000a solo ja sügisel Piratiga. 2001 lõpuks olin kogunud ca 100h ja välja lennanud veel Cobra, Jantari ja Lakiga. Tänaseks lennuraamatus kokku 430h purilennukil. Lisaks olen aja jooksul saanud katsuda erinevaid motoriseeritud lennuvahendeid. Mitte just teab-mis palju, sest minimaalne arvestatav võistluskogemus jääb sinna 1000-2000 kanti. Samas on seda niipalju, et saan kohalike marsruut- ja pikemate termikalendudega hakkama.

Vastab tõele, et tegelen aktiivselt hüppamisega, kuid kuuldused minu varajsest lahkumisest purilennundusest ei vasta päris tõele. Jah, 13h ja 15ne maandumist möödunud hooajal on vähe, eriti võrreldes keskmiselt 50-80 tunniga varasematel hooaegadel. Kuid julgen väita, et seda on kindlasti rohkem kui nii mõnelgi teisel klubiliikmel sel hooajal.

Miks hüppan? Vaja oli vaheldust, eneseületamist, sisemine soov tunda oma arengut ja midagi uut õppida. Teine põhjus on noor (palju omaealisi) aktiivne seltskond eesotsas mitmete väga heade sõpradega.

Olen näinud mitmeid "igavesi" purilennuõpilasi, kes on aastaid samal tasemel, ega jõua kuidagimoodi oma esimese sooloni või litsentsini. Et mitte samasugune hüppaja olla, siis oli minu eesmärk hüppamises nn õpilasredel lühikese aja ja intensiivse hüppamisega läbida. Vinduma ei tohi jääda! Tänud siinkohal SLK-le, kes/mis andis nn üleminekuperioodiks kasutada klubi varju jm varustust, mis sisuliselt oli minu kätes, et saaksin arenemiseks igal võimalusel ja palju hüpata. Tulemuseks 25 hüpet eelmisel ja 113 sel aastal ja oma varustus. Oskus vabalangemises end valitseda, nn kujundhüppeid teha ja palju kiiremate kuplitega rallida. Aasta tagasi tundus see veel võimatu. Tõsi, selle kõige saavutamiseks, tuli teha valikuid ja anda purilennu osas pisut järele.

Kui oled vähegi aktiivne ja asjalik huviline, siis RLK-s on samasugune haruldane võimalus kasutada treeminiseks üsnagi personaalst ühekohalist sport-purjekat. Soodsalt!!! Kui tulnuks tasuda purjeka renti jmt, siis ilmselt oleks mul praegu 20 h vms.

Uueks hooajaks soovin kõigile rohkelt lendamist. Pidev vägikaikavedu klubi kodulehel on küll iseenesest väga tore, kuid see ei tee meist paremaid lendajaid. Klubi on ikkagi selleks, et üheskoos teha kõik selleks, et me saaks mõnusalt ja taskukohaselt õppida! lendama. Ja koduleht vahend lendamisele ja seda toetavatele tegevustele kaasaitamiseks.

Ja purilennuõpilased, tehke selgeks, mis on teie eesmärk, vajadusel tehke valikuid ja pingutage selle suunas. Vaid nii tuleb edu ja rahulolu. Arvan, et eestlased on nii rikkaks läinud, et huviliste ja uute õpilaste näol peaks lähiaastatel tegevust ja rõõmu jätkuma kõigile- Ka õpilastele, sest kambakesi on tõuse otsida ja Lõuna- Eestis ringi lennata palju lõbusam...

Läks pisut õlle kõrval targutamiseks, nagu mingi vana peer kohe Smile Aga ega ma halvaga.

Soovin kõigile hääd vana lõppu ja veel paremat uut. Et ikka kogu aeg hirmsat moodi tõuseks, nagu Habe Laki kokpitist kunagi raporteeris Smile

Tanel

Lendajate arv Saksamaal

1.01.2007 seisuga oli Saksamaal purilendureid 31.279, 47% kogu Saksa Aeroklubi liikmetest. Võrreldes aastaga 2000 on purilendurite liikmeskond vähenenud 5200 võrra.
Mootorlendureid oli 11.342, 12%, samuti langustrend 2000. a. võrreldes.
Langevarjureid 5986, 12%
Kergelennuki piloote 1915, 2,88%, juurdekasv 2000.a. 900 inimest
Mudeliste oli 13.457, 20,23%, juurdekasv ligi 2000 inimest.

Päev Londonis

Eile käisime pealinnaga tutvumas. Juba ammu oli plaan näha jõuluehtes Londonit ja eile sai see teoks. Londonis olen käinud päris mitu korda, kuid alati on tore tuttavate kohtade juurde tagasi tulla. Londoni tänavapilt on väga nauditavalt kirju --- inimesi igast rassist, vanusest, soost --- tõeline Paabel. Tänavatel ei saa kiiresti liikuda, on vaid võimalik aeglaselt liikuvas massis püsida.

London on Cambridgest vaid 50 minuti rongisõidu kaugusel - lähemal kui Tallinn Tartule. Varsti olime Kings Crossi jaamas ja oh üllatust --- seal oli platvorm 9 3/4, mis tuttav Harry Potteri lugudest.

Platvorm 9 3/4

Jätkasime Hyde Parki, kus oli suur laste lõbustuspark ning liuväli. Küll oli naljakas vaadata inglasi uiskudel koperdamas. Endal oli küll suur tahtmine ka uisud alla panna, kuid liuväli oli liialt väike ja rahvarohke. Seal poleks mingil juhul kiirust üles saanud, pigem oleks mõne inglissmanni sodiks sõitnud. Peab küll märkima, et Londonis nad oskavad palju paremini uisutada. Cambridge uisuväljal uisutas täpselt kolm inimest, ülejäänud sada hoidis piirdest kinni.

Hyde Park'i uisuväli

Siis sai käidud ilmarattal. Ei saa küll aru, miks inimesed sinna üles kipuvad --- näha pole suurt midagi, see ratas on liialt madal tõeliseks vaateks. Kas teadmine, et oled teistest kõrgemal, paneb tundma end "kõrgemalseisvana" või on see midagi muud. Igatahes pandi rahvas rattasse ja tehti meiega kolm tiiru.

Hyde Park'i ilmaratas

Lapsi sai veel hirmutatud õuduste majas, kus ees rippusid poodud jõuluvanad ja maja kõrval oli peldik, kus istus kole mees.

Õudne mees õudsa maja peldikus

Edasi suundusime Kensington Gardenisse, Peeter Paani kuju juurde. Lapsed olid kujust vaimustused, peamiselt sellepärast, et seal oli palju pisikesi pronksist loomakujusid. Tõeline kunst, mitte mingid sinifallosed või vabadusekellad vms jama, mis Eestis kerkib ja mida elitaarkunstiks peetakse (Kunstnikul on ikka hea öelda, et probleem pole mitte teoses vaid seda hindavas publikus, kes pole teose vääriline).

Peeter Paani kuju juures Kensington garden'is

Kensington Garden oli tähelepanuväärne rohkete oravate poolest, kes käe pealt küpsist sõid,

Hyde Park'i orav

puude otsas elas aga papagoide koloonia (http://news.bbc.co.uk/1/hi/education/3869815.stm). Linnud istusid Serpentiini ääres postidel kui ametnikud.

Linnud postidel

Edasi sai mindud Albert Halli juurde ja sealt Natural History Museumi juurde (kunagi kindlasti külastame seda).

Royal Albert Hall

South Kensingtonis ühes hiina sööklas sai einestatud. Nagu ikka, hea hiina söögikoht on selline, kus ka hiinlased ise söövad. Väljanägemine ei ole kindlasti söögi kvaliteediga kooskõlas. Söök oli väga hea ja väljanägemine selline:

Hiina söökla

Edasi suundusime Knightsbridge'i, kus olid poodides suured allahindlused. Harroldsi aknal oli näha toredaid käekotte, mis olid alla hinnatud 1500-lt naelalt 1200-le. Tõsine hinnaedu --- kolmsada naela nigu maast leitud. Sai rumala peaga mindud ka ühte mänguasjapoodi, kust oli lapsi jube raske pärast kätte saada. Aga see-eest sai teada, et selle hooaja moevidinad on kõik lennundusega seotud. Puldist juhitav kiil, pihuhelikopter, visatav lennuk, mis alati alguspunkti tagasi tuleb, hõljuvad ufod jms nänn.

Siis Trafalgar Square'le, Londoni jõulupuu juurde. Londoni jõulupuu on pisem kui Tallinnas või Tartus ja on norrakate kingitud.

Londoni jõulupuu

Enne rongileminekut sai veel Westminster'i palee juurest läbi mindud, mööda Gordon Browni residentsist.

Big Ben

Sedamoodi siis, kevade poole kirjutan ka briti lennundusest.

Aastalõpusoovid lumetust Londonist!

Lund meil siin pole ja sooja on 10 kraadi. Ilmadel pole viga --- pole nad nii "inglise" ühti. Järgmisel aastal hakkan rohkem infot saatma briti lennunduse kohta.

Peeter Paani kuju juures Kensington garden'is

100 aastat Frank Whittle sünnist

Whittle mootori lihtsustatud versioon DeHavillandi Goblin

Täiesti märkamatult sai sel aastal täis 100 aastat päevast, mil 01. juunil 1907 sündis poisiklutt, kes sai nimeks Frank Whittle. Isegi Inglismaal ei peetud vajalikuks tema sünnikuupäeva laiemalt meeles pidada. Ometi on just Whittle see mees, kellele maailm võlgneb tänu turboreaktiivmootori leiutamise eest. Whittle andis patenditaotluse sisse 1930 ja sai selle rahuldatud 1932. Saksamaal (mis teatavasti tõi esimesena reaktiivlennuki lahinguväljale) hakkas Hans von Ohain reaktiivmootoritega tegelema 5 aastat pärast Whittle patenditaotluse sisse andmist (väidetavalt polnud Ohain Whittle patendist teadlik ehkki selle patendi kirjeldus oli ilmunud ühes saksa ajakirjas). Samal aastal, mil Whittle patent aegus, kuna vaesel Frankil polnud vaba £5, et seda värskena hoida.
Brittide valitsuse poolse rahastamise puudumise tulemus oli see, et kui Whittle sai oma esimese mootori käima aprillis 37, siis Ohain sai enda oma käima sama aasta septembris.
Maailma esimeseks reaktiivlennukiks sai Heinkel He 178, mis lendas 1939.a. 27 augusti hommikul. Brittide esimene reaktiivmootoriga lennuk Gloster E.28/39 lendas 15. mail 1941.a.
Nii Whittle kui Ohain-i mootorid olid tsentrifugaalkompressoriga. seda lihtsalt sel põhjusel, et selle toimimine oli tollal hästi kirjeldatud. Telgkompressoriga reaktiivmootori ehitas esimesena Junkresis Anselm Franz - valminud Junkers Jumo 004 liigutas edasi Messerschmidt 262-e.

Sõjaväelased pidasid Whittle küll meeles, avades talle pühendatud ausamba tema 100-l sünniaastapäeval. Valmis ka dokumentaalfilm mehest, mida selle filmi autor lubas näidata igale ministrile, kes hakkab plärama teaduse eelisarendamisest.

Frank Whittle ausamba otsas esimest oma reaktiivmootori lendu jälgimas

Eiri Ky lagunes teel Ridalisse ära

Haagis koos EV siis Karilatsi kandis teel, ratta telg murdus maha. Alari, Kert, Jaan ja Tanel ootavad hetkel treilerit. Kunagi ammu teel prantsusmaale tuli Teedul ja Mummil samuti ratas alt ära, laagrimutter lendas minema. Seega haagisele tarvis uut torsoonidega silda. Koguaeg mingid seiklused. Haagis on ka üle 30 aasta vana, seega midagi imestada ei ole.

Jõulukaardid

Saabunud kaardid:
http://www.seesam.ee/kaart/kaart.html
http://kaart.starman.ee/
http://www.ecaa.ee/atp/?id=784
Lennubaas
Kuressaare Lennujaam
Laheda Vallavalitsus
Flamelle OÜ
Võrumaa Arenduskeskus
Wildereklaam
Stanislav Zelenkov
Lennuamet
Urmas Nemvalts
Lennuliiklusteeninduse AS

Jõulurahu kõigile!

Lugege Jõulumuinasjuttu, mis on üks mu unenägudest. Loomulikult pole see kirjasõnas kokkupanduna päris see, kuid ikkagi... häid jõule kõigile!

Algul pidime laululava taga kokku saama kell 18, aga kuna Leho teatas, et ta peab samal õhtul veel laste jõulumürgli üle elama, nihutasime ettevõtmise kella 16-le. Kui Jaaguga laululava juurde jõudsime, ootas Jantari käru meid juba ees, poolikud tellised kenasti rataste all, et omapäi sõitma ei läheks. Otsisin siis kähku korraldajatüdruku üles ja küsisin, et kuhu lennuk panna, tema ütles, et pange nii nagu eelmisel aastal, sest siis oli väga hea. Õueküünaldest stardiraja lubas ta ise maha panna laululavast merepoolsete väravateni. Siis jõudsid ka Leho ja Kaido kohale, veeretasime käru sobivasse positsiooni ning muru peal kerges lumepudinas õnnestus montaaž ootamatult lihtsalt. Lükkasime Jantari sobivasse asendisse, sättisime paika valgustuse ja piirdelindid, sättisime käru hästinähtavasse kohta, kus kõik suurte trükitähtede tundjad said klubi nime kokku veerida, leppisime kokkusaamise kella üheks öösel ja siis läksime oma teed.
Mina läksin korralikult koju, aga ega seal olnudki aega molutada, sest olime kutsutud sõbranna sünnale. Seal oli kõik nii ilus ja tore, kõige siiramalt rõõmustas külaliste üle peni.
Ja siis paluti külalisi osa võtma väikesest pidusöögist. Laud oli pilgeni täis mitmesuguseid suupisteid mille üle domineeris valdavalt just ahjust tulnud grillribide kuhi. Lõikasin ühe kitsukese ribiviilu, lisasin garneeringuks pisut kartulisalatit ning see maitses nii hea, et mõne aja pärast lõikasin veel ühe ribiviilu ning lisasin veel salatit ning see maitses veel parem, nii, et pidin veel kolmaski kord grillviilu lõikama ja ära garneerima. Umbes neljanda korra juures läks lugemine sassi, sest otsustasin vahelduseks proovida ahjufileed. Peale seda üritasin ribilõikudega taas järje peale saada aga ega see enam ei õnnestunudki, nii ma pidin lihtsalt korrapäratult ampsama üht ja teist, et mitte seltskonnast irduda. Sattusin usalduslikku pidulauavestlusse mehega, kes rääkis, et on viimase ajaga paarkümmend kilo maha võtnud aga alla saja pole veel saanud. Vastu ootusi grill-liha kuhi laual ei vähenenud, vaid kasvas. Kondilaadung läks penile, kelle see peadselt jalust niitis. Nii ta lesiski lõpuks põrandal, sussid püsti ja lakkus möödaminejaid. Mina läksin koos oma jutukaaslasega ära sauna, kus oli nii hea ja rahulik olla. Kui lõpuks saunast tagasi seltskonda jõudsin, vaatasid mulle kolm torti otsa ning sosistasid meela häälega: võta mind, võta mind... Võtsin siis võrdõiguslikkuse printsiibist lähtuvalt igast ühest lõigukese ning hiljem veel teisegi ning avastasin, et väike suhkruta kohv teeb magusa eriti hõrguks.
Kui öösel laululava taha jõudsin, olid Jaak ja Leho juba lennuki murule lükanud. Lahtivõtmine ja kärussepakkimine läks juba lihtsalt ning Raul jõudis ka just õigeks ajaks kenasti kohale, et käru minema sõidutada. Ka ürituse korraldaja astus korraks ligi, tänas Ridali Lennuklubi ning korjas kaenlasse sildi „MKM AIRLINES”, mis oli vahepeal Jantari külge ehtinud. Siis soovisime vastastikku head ööd ning läksime laiali. Jõudsin koos väikeste vahepeatustega koju poole kolmeks.
Järgmisel päeval ärgates tõdesin, et lennuväja magamisrekordeid ei suutnud küll seljatada aga samas ei saanud tulemust ka sugugi nõrgaks lugeda. Edasi järgnes paanika, sest pidime jõudma kindlaks ajaks soliidsesse kohta soliidse asutuse jõulumaskiballile ning seal tuli soliidne välja näha. Läbi totaalse paanika õnnestus siiski kapinurkadest soliidsed riided leida. Viimasel hetkel selgus, et minu kõige soliidsemal pluusil puudus soliidselt neli nööpi ja lisaks veel üks varrukanööp. Mina püüdsin küll olukorda nii lahendada, et arvasin, et kes kurat neid nööpe vaatab ja lubasin pintsakuhõlmad koos hoida, aga see ei mõjunud veenvalt ning nii pidin laskma nööbid ette õmmelda. Kui munder oli lõpuks seljas siis proovisin ka maski ette ning üldmulje jäi nagu algajast pangaröövlist enne esimest etteastet.
Pidusaalis valitses soliidne õhkkond ning pikkade igavate peokõnede tõhusama möödumise huvides olin sunnitud vaatlema daamide kostüüme ning nende üksikdetaile nii, et kleidikandmise eesmärk sai täiega tasutud. Siis algas väike veinikursus, mille käigus tutvustati kolme kvaliteetveini, millest esimene oli valge riesling, kaks järgmist mingid punased. Minu jaoks jäi õhku rippuma küsimus, et mis selle kogu väljavalatud veiniga edasi sai, kuna keegi ei jaksanud seda ligilähedaseltki ära juua. Mõistus tõrgub vastu võtmast võimalust, et kõik see kemmergusse valati. Siis jõuti söökideni. Suudan ära nimetada küpselõhet keedukartuli ja hautatud kapsaga, steigid koorekastmes, meemaitseline sinepiga toonitud kaste, tuunilõigud, silgud porgandisalati ja oliividega, munakaste, ürtidega grillkanafilee, krevetikaste, kalmaarirõngad taignas, erekollane mahe kaste, midagi kala-puuvilja pannkoogi taolist, hulk nimetuid suupisteid ning saiakesed. Kes arvab, et ma sinna lauda jäingi, see eksib. Ega ma mõni söödik ole. Läksin kuulasin hoopis tumedanahalise eesti laulja inglisekeelseid esitusi, kusjuures leidsid hästi praktilist rakendust tööriistapoodides saaadaolevad kõrvatropid. Nagu arvatagi võite, jõudsin koju poole kolmeks.
Pühapäeval ärkasin mõõdukasse hilishommikusse, mis pigem küll lähenes keskpäevale, ning mõtlesin kohe, et täna pole mul mingit suursööki ees oodata. Köögis ootasid mind ainult vahukoorega kohv ja soojad pannkoogid kirsi- ja maasikamoosiga. Nii läkski päev edasi väga tervislikult ja kultuurselt, kusjuures võtsin ainult mõne harva tervisliku ja kultuurse ampsu. Õhtupoole tekkis praktilise asjatamise käigus vajadus läbi astuda väga austatud hiinlanna Hua sünnipäeva lõpufaasist. Otse ukse ees sain kokku paljude naiste poolt jumaldatud eesti soost illosa healega lauljaga, kes ütles, et on täis nagu trumm, et enam ei jaksanud süüa ning et on hea, et minu näol vahetus saabus. Siis ma lõin kõhklema ja jäin ukse ette seisma. Aga uks läks lahti ja saatuse sõrm rebis mind sisse. Sees oli väga mitmerahvuseline seltskond. Parasjagu laulsid härrad Li, Ma, Wu, Duan, veel üks härra ja ka Hua ise rõemsal meelel ning erakordselt kauniste, mida ma vaatasin lummatult, suu ammuli. Vaevalt olin jõudnud sünnipäevalapsele õnne soovida, kui ta võttis mul käest kinni ja juhatas söögilaudade juurde. Järgneva nägemine võttis kergelt põlvist võdisema. Isegi mina, kes ma olen kaheksa aastat oma elust veetnud professionaalse pidulisena, pole ühtegi nii prisket eesti pidulauda näinud. Emanda rõõmuks laeti mulle taldrik täis ja võin öelda, et õnneks on ka taldrikul piirid. Vaoshoituna üritan üht-teist kirjeldada: lõhehautis lillkapsa ja brokoliga, riis, mingid eriti õrnad paneeritud oletatavasti krabiküpsetised, magusapoolsed kalataskud tooniva salatiga, millegi seletamatuga täidetud suured oliivid salatlisanditega, vähemalt viit sorti hiina salateid eri tempereeringutes ja teravusastmetes. Erilist tähelepanu pälvisid keedetud, mingil viisil poolenisti mustaks tõmbunud pikantsed munad (kes on juhtunud seestpoolt nägema keedetud mädamuna, siis kõige enam meenutasid need seda, kuid maitsesid imehea). Silma jäid veel ilmselt ürdifetajuustuga kombineeritud mitmesugused paprikad määratlemata garneeringus. Enamus jäigi mul maitsmata ja samuti ei oska ma neid roogi tohutu kirjususe tõttu väliselt kirjeldada. Veel enne, kui sain oma portsuga ühele poole, jõudis pärale torditaldrik, mille täituvusastme määrasid jälle taldriku välismõõdud, kusjuures seda vastu võttes olin lihtsalt sunnitud torkama pöidla tordisse, et kogu koorem käest ei sõidaks. Kõik see aeg kõlas valdavalt hiinakeelne tipptasemel karaoke, sekka ka mõni venekeelne laul, mis nii väga tipptasemel polnud. Eriti meeldis mulle puhtas hiina keeles rahvusliku trio poolt esitatud laul „Õhtud Moskva lähistel”, seda oli nii hea ja ilus kuulata. Kui torditaldrik hakkas üle poole tühjenema, ilmusid nagu võluväel tühjale poolele šokolaadi sisse valatud maasikad. Viimane, mida ma peost mäletan, oli see, et mitmed naised olid muutunud erakordselt kauniks, endil kavalad naeratused palgeil mänglemas, minul aga silmad põlesid nagu lumeleopardil, kõiksugu näärmed mühasid ja süda puskles nagu härjal, kobrutades ülekeevast rõõmust.

Filosoofi palve:
Ja kui mingil kujul eksisteeribki Ülim Vaatleja, kellest ka mina olen osake, siis anna mulle teada, et Sa oled märganud seda, mida ma olen loonud ja too see minu päeva viisil, mida ma ei oska oodata, et ma oleksin üllatatud oma võimest kõike seda kogeda ja tee seda nii, et mul poleks kahtlustki, et see on tulnud Sinult.

ASH-25 kokpiti vargus

Jah, lugesid õieti: http://www.segelflug.de/files/ash25/index.html

Lennukile löödi relakas sisse, eemaldati kokpit koos mootoriga ning viidi minema. Elmer. Sina tead sellest midagi? Smile

Keegi ehitab vist simulaatorit omale.

Molleri igavesti valmiva Skycari asemel

Kuna Moller on sedasorti jobu, kes oma lendavat autot iial valmis ei saa (mäletan, et lugesin tema Skycar-ist esimest korda 80-date lõpus tollasest ajakirjast Nauka i Žizn), otsustas mingi itaallane asja käsile võtta ja ise ära teha. Loobus masina autostamise mõttest, kuid arendas edasi VTOL ideed. Tulemuseks see:

http://www.gizmag.com/flying-car-cell-craft-concept/8508/

Sitt sädelema!

SL Õhtuleht, mis teatavasti hiilgab igasuguste mõttetute uudiste üles otsimisega maailma avarustest on ületanud iseennast; http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=258350

Kuidas võidelda sügisese kurbusega.

"On võimatu olla masenduses, kui sul on õhupall" (Vinnie Puhh)

Lehed