Esimeste päiksekiirtega samal ajal turtsatab Taaralinna Vasara tänava väikses parklas tööle kollase väikebussi mootor. Pisut unine kuid ootusärevuses meeskond teeb linnaveerel tanklas kiire peatuse, nõutades seinast veidi raha ning klapitades selle kütusetilgakese tarbeks. Tunnike igaveseks mällusööbinud armsal maanteel ning raputav kruusatee annab teada sihtpunkti saabumisest.
Ringutades vaatab mustavalgekirju kass kiirelt lennuväljal askeldama hakkavaid inimesi. Kogu selles näilises kaootilises, justkui Browni liikumises, on aga täielik sihipärasus. Sirge lennukirivi rikutakse purilennuki tiivakinnitustrossi avamisega ning ühele tiivale vajunud metalselt hõbedane lind jääb ootama akut ning varje. Varbad kastemärjas rohus kannab noormees vastava varustuse pestud purjekani ning haagib puksiirtrossi groteskselt lühikese kuid tubli sõiduauto sappa. Kombineerunud koosseis võtab suuna lennuväljale. Täna rohkem teisi mootorita lennuaparaate valmis ei panda – vaid see ainus!
Võpatades kuulevad pühendunud purilennuhuvilised rasket metallukse kriuksuvat häält, mis lõhestab õhu ja toob päevavalgusele kergelt ühele küljele vajunud kolla-sinise iluduse. Koos rahvuslindudega väljub lennumasin metallkaare alt ning peatub uhkes üksinduses hõbedane propeller lennuvälja poole. Otsekui hommikvõimlemisena keerutab laiaõlgne lendur mängleva kergusega kollaste otstega tiivikut ringi ning hiivab siis end esiistmele, sulgeb hoolikalt ukse, tõmbab istme ettepoole ja kummardub korra sügavalt paremale poole. Seejärel rivistab laepaneelil vasakpoolseid lüliteid teistpidi, pumpab mõned korrad üht hooba, keerab musta lüliti vasakule röögatab „Propelleri eest!” ja vajutab plastikkatte all olevat punast nuppu. Paugatades sülitab metall-lind pahvaka halli suitsu kõhu alla ning murulibled lennuki taga kummarduvad maani.
Maiesteetlikult keerab tõkkepuu alt sisse valge limusiin ja peatub kollase majakese ees. Autojuht väljub kiirelt ning avab kerge kummardusega tagaukse. Konditsioneeritud värskusest astub Lendur lõõskava päikese kätte, värskelt lahtirullitud punasele vaibale. Korraks saabub vaikus. Kõik kohalolijad tervitavad saabujat, kes vastab kerge peanoogutusega. Mööda sirget vaibarida mõõdab Lendur reipalt samme otse lennuvälja keskele, kus võtab teda vastu abivalmilt langevarju käes hoidev instruktor. Kinnitanud end rihmadega laseb, metalset mütsu kuulnud, Lendur kinni kollase hoova ning selja taha asunud instruktor sulgeb kuplikaare.
Vilunud puksiirlendur laveerib oskuslikult sinitaevasse tekkinud kohevate pilvetupsude all ja ei rahuldu ennem kui üks keset armatuurlauda asuva näidiku nool on võbeledes ennast vertikaali ajanud, osutades numbrile viis. „Kindel kolmene,” mõtleb ta rahulolevalt ning parema käe musklite mängeldes kallutab ta juhist korra vasakule. Lendur tõmbab rõõmsalt kollast hooba. Vabadus! Lenduri ees avaneb võimalusterohke sinitaevas koos silmapiirini kutsuvate pilveridadega. See on tema päev!
