Üks idaneb, teine tuleb paari aasta pärast kooli panna. Kooli panekule saab läheneda kahte moodi. Üks variant on see tavaline - lähimasse kodukoha kooli ja unnusta see teema. Õnneks või kahjuks pakub Tallinna lähedal elamine ka muid võimalusi. Kodukoha kooli kasuks räägib muidugi suurepärasne maja. Aga maja ei tee kooli. Kooli teevad pedagoogid. Ja üks nendest pedagoogidest pistis mu küljeluule pihku mingi koosoleku käigus lasteaias paberi selle kohta, millised peaksid olema kooli tulev laps ja tema vanemad. Toon näiteid.
Laps, kes tuleb kooli:
- On rõõmus, positiivne, usub endasse ja teab, et on tubli
- Ei peaks ehmuma (saama kestvat negatiivset emotsiooni) õpetaja kõrgendatud häälest, ebaõnnest, halvast hinnangust või hindest
- Teab, et tunnis rääkimiseks tuleb tõsta käsi
- Teab, et koolimajas ei tormata, oskab käituda rahulikult ja viisakalt, teab esmaseid viisakusreegleid
- On puhas, korrektselt riides, kammitud, soengus, võimalusel kannab koolivormi
- Näitab kodutööd vanematele alati ette
- Ei vaata hilisõhtuni telekat ja ei mängi arvutis
- Läheb hiljemalt kl. 10 magama
Vanemad, kelle laps tuleb kooli:
- On rahulikud ja positiivselt meelestatus
- Jälgivad, et laps oleks puhas, kammitud
- Kontrollivad kodutöid, viitavad vastutusele
- Räägivad lapsele lauakommetest, koolireeglitest, viisakusest
Well. Ma ei tea, mida need inimesed seal pedagoogikakoolis õpivad, kuid Mein Kampf on neil ilmselgelt kohustusliku kirjanduse osa. Mul tulid seda jama lugedes igatahes külmavärinad peale. Kujutasin elavalt ette seda lakutud ja nüristunud, kuid õnnelikku Hitlerjugendi kampa koolis ringi liikumas. Ja ausalt-öeldes olen mõnevõrra pissed-oof. Kui Eesti haridussüsteem ongi ikka veel üles ehitatud sellise keskmise proletaarlase ettevalmstamiseks, siis on asi nukker.
- Kasutaja kaido ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse
Kommentaarid
No wellingtoni emigreerumine
No Wellingtoni emigreerumine on küll väga lahe projekt. Eriti purilendurile. Nii, et räägi sellest lähemalt.
Mis puutub koolisüsteemi, siis ega ma nüüd nii naiivne kah ei ole, et oleks ette kujutanud, et kõik värk käib normaalselt. Aga alati ärritab kui puutud kokku inimestega, kes nii mõtlevadki kui ülalpool kirjas. Öeldakse, et "koolitame korralikke kodanikke", mõeldakse, et "koolitame sõnakuulelikke bürokraate" (ise seda taipamata).
Sinu jutust ilmneb, et oled
Sinu jutust ilmneb, et oled veel aateline idealist, valmistu selleks, et illusioonid haihtuvad hiljemalt esimese kooliaasta lõpuks. Meie poisil ilmnesid hea nimega koolis esimeses klassis sellised jamad, mida ma muidu poleks uskunud, kui klassijuhataja poleks rääkinud. Kui kurtsin seda ühele edukast ettevõtjast heale tuttavale, kolme poja isale, soovitas ta kohe anda direle tonna ja kõik pahandused on lõppenud ja ununenud. Koolidirektoriga samal teemal vesteldes lõugas dire, kes oli ilmselt klassijuhataja poolt üles keeratud, nagu 16 aastane nolk. Hiljem selgus, et valdav osa süüdistustest olid klassijuhataja poolt kas pöidlast imetud või üles puhutud. Pärast lastevanemate koosolekut, kus tavakohaselt raha noriti ja tavakohaselt meie poissi kõigi ees näitlikult patukotistati, küsis üks ema minult imestunult:"Kuidas te endaga niimoodi rääkida lubate?!" Mingil hetkel hakkasin jagama, et ilmselt piltlikult oli kõigi hädade ainus põhjus see, et lastevanematekoosolekuteaegsel hoovipealsel autode koosolekul oli meie oma silmnähtavalt kõige odavam.
Koos kooli vahetamisega muutus pilt täielikult. Uues koolis, mis polnud küll nii kallilt ja parteiliselt remonditud, võttis direktor (olgu ta karjäär ja palk järsult tõusev) naeratades kartliku poisi käekõrvale ja tutvustas talle kogu koolimaja ning lõpuks kinkis uue päeviku. Siit lähtuvalt arvan, et
laps peaks:
valdavalt respekteerima vanemaid ja õpetajaid
enam-vähem sõna kuulama
mitte algatama kaklusi
ema peaks:
olema lapsesõbralik
mitte iga küsimise korral koolile raha andma
isa peaks:
soovitavalt olema positsioonikas ja rahakas
suutma virutada rusika märksa kõvema pauguga vastu lauda, kui koolidirektor
olema lapse silmis absoluutselt kindla sõnaga mees, keda narrida ja petta ei tasu.
Kunagi olla väidetavalt
Kunagi olla väidetavalt ühe arenenud riigi tegija mees öelnud, et kuuldes sõna "kultuur", kipub ta käsi püstolit haarama. Kui mina kuulen sõna "korrektne", siis on mul pisut selline tunne nagu oleksid täid särgi vahel. Nõukogude ajal tähendas mulle olla korrektne samastumist tiblaga: põlveõndlakõrguse tagumikuga lühikesevõitu võidunud viigipüksid jalas, kunagi valge olnud pluus seljas, punane kaltstükk kaelas, poluboks peas, silmad punnis karjuda:"Alati valmis!" ja aeg ajalt peldiku nurga taga suitsu teha.
Praegusel õitsenguperioodil arvan, et sõna "korrekne" tuleneb võõrsõnast "correct"(õige)ja seega: korrektne riietus=õige munder; korrektne välimus=välimus, mis ei tekita kahtlust perselakkumise osas; korrekne käitumine=anda mõista, et oled enamuspartei valija ning aeg-ajalt peeretada muude peale.