Muljeid Pociunaist purilennu MM-lt 30.07.-13.08. 2016.

Teedu elamustega on tema kirjutiste läbi kõik juba tutvunud. Lisan oma muljeid sisaldava tagasihoidliku olukirjeldusliku essee, mis pole kroonika, ehkki olen püüelnud mingi ähmase ajalise korrastatuse poole..

30. Juuli, laupäev. Varahommikul asusime Ridalist teele, Einar koos Andrisega ees kihutamas, meie Heinariga kannul püsimas. Pociunaisse kohalejõudnuna leevendas kohanemisemeeleolu kohvik „Debesotas“ (pilved)kotlettidega. Kõik ringisebijad tundusid kuidagi väärikad ja soliidsed oma tähtsaid asju ajades, oli tunda vaoshoitud kindlameelse eneseteadvuse hõngu. Teet, Triin, Kaarel ja koerlased olid oma majas juba kenasti sisse elanud. Ega mul muud üle jäänud, laotasin meie haagiselamus magamiskoti laiali, pistsin lühikesed püksid jalga ja asusin sihitult ringi tolgendama eesmärgiga seltskonda sulanduda ja piirkonnaga tutvuda. Angaarist leidsin mitu vanemat riidekattega purilennukit, mis vaimustasid oma konstruktsioonilihtsusega.

Prienai linnas toimus MM-i pidulik avamine tähtsate persoonide pikkade kõnede, rahvatantsude ja kena koorilauluga. Kõikjal hiilis ringi naeratavaid fotograafitädisid, mulle tundus, et üldse kõige rohkem pildistati sini-must-valgete lippudega ehitud Triinu koeri. Ilm oli palav, aga kiskus tasapisi vihmale, seisime kogu kambaga suure Eesti lipu all vihmavarjus, väljaarvatud Triin ja koerad. Lõpuks läks sadu nii tugevaks, et MM kuulutati avatuks ning kõik lidusid laiali lähimate räästate alla varjule.  Seejärel tutvusime kohaliku Maxima poega, Heinar ostis muu hulgas kohupiima, Einar ja Andris aga viina, minul oli raha Pociunaisse jäänud ja seetõttu jäin kõigest ilma.

Tagasi lennuväljal tutvustas Einar mulle Läti võistkonda Voldemarsi isikus, Läksime vaatasime tema LS-4 purilennuki üle ja mind tutvustati selle kallal tehtavate vajalike protseduuridega. Õhtul leevendasin jälle MM-st tingitud stressi Debesotasest ostetud kotletasega ja tomatimahlaga.

31.Juuli, pühapäev. Hommikul ütles Heinar, et ma polnudki öösel eriti norsanud.

Briifingul istume teises reas kõrvuti Voldemarsiga, Argentiinlaste taga, neil on suur meeskond, terve rida täis.

Esimesel võistluspäeval kaotasin vahetult enne starti mingil moel Voldemarsi käriraadiojaama antenni ära, kui talle jooksuga kohvikust ühe lisapudelitäie vett tõin, seetõttu jäi kommunikatsioon puudulikuks. Peale purilennukite õhkutõstmist leidsin mõne aja pärast siiski antenni lennuväljalt üles (vrdl. nõel-heinakuhjas), aga kommunikatsioon siiski ei toiminud, kuna Läti ja Ungari võistkondadele oli eraldatud ühine raadiosagedus, aga see oli nii tihedalt ungarikeelset juttu täis, et raske oli poolt sõna vahele pista. Õhkutõusmisjärgset purilennusituatsiooni vaadates tekkis tahtmine karjuda: ...tvajumatttvajumatttvajumatt...,kui purilennukid läksid samasse tõusu vastassuunalise spiraaliga. Sama tunne tekkis õhtul tagasijõudvate purilennukite maandumist vaadates, praktiliselt kolmest küljest korraga.

Pärast võistlust palus Voldemars Office’s trükkida mulle kaelaskantav Eesti võistkonna osavõtjakaart, see soov täideti kiiresti ja korralikult ning mulle trükiti Läti lipuga kaart. Voldemars tahtis minna seda ümber vahetama, aga ütlesin talle: „I’m proud to be latvian!“ ja nii jäingi lätlaseks. Läksin meie putka juurde ja lasin ennast pidulikul puhul pildistada koos Zafi-koera ja kaelaskantava Läti lipuga.

Õhtusöögiks võtsin kotletase, pärast korraldasime Heinariga putkas teeõhtu. Tundub, et õlut kaanitakse siin persooni kohta tunduvalt rohkem, kui Ridali lennuväljal, kuna nimetet karastusjook on siin kohvikust vabalt saadaval kl 8.00-st kuni kl 23.30-ni. Ridali lennuväljal pärsib õllejoomist ilmselt tublisti tülikas viieminutine autosõit Parksepa poodi, mis lisaks pannakse veel tunduvalt varem kinni.

1. August, esmaspäev. Vihm

2.August, teisipäev. Hommikul oli Voldemarsi käsiraadiojaam kadunud, leidsime selle enne õhkutõstmist auto esiistme alt.

Üks haakijapoiss kõrvaloleva lennuki ees jäi hetkeks kõrvale vaatama, kui purilennukit juba tõmmati, põikles küll, aga sai tiivaotsaga ikka mingi obaduse.

Purilennukeid veavad õhku kokku 15 puksiirlennukit, neist 12 Wilgat, üks Poolas ehitatud Gawron ja kaks kaheistmelist kerget lennukit, vähemalt üks neist plekist tehtud, ehkki kaugemalt vaadates tundub hea viimistluse tõttu komposiitkonstruktsioonina. Need väikesed puksiirlennukid laskusid pärast purilennuki eraldumist üpris järsult väga suure kiirusega ja sellise vilega, missugust ainult sõjafilmides pikeerivailt lennukeilt olen kuulnud. Väga muljetavaldav on näha, kuidas üle 25-e purilennuki on ühes tõusus ning samas ka kuidas võistlejahinged end finaalitsoonis 100 m kõrguselt üles püüavad kruvida.

Teisel võistluspäeval maandus Voldemars Pociunaist mööda teid mõõtes enam, kui 80km kaugusele lõunasse rukkipõllule, ütles, et tahtis Druskininkai lennuväljale venitada, aga natuke jäi puudu. Käisime Heinariga tal järel. Kui üheskoos lennukit põlluvaheteele sikutasime, ilmus kusagilt jalgrattal üks alkoholiga tugevalt lõhnastatud baaba ja tahtis hirmsasti aidata, sikutas veorihma täiest jõust kuhu juhtus, pidime teda kõik tasakesi rahustama. Kui olime lennuki teeristile saanud ja käru ette sõitnud, ilmus üks auto, millel oli vaja hädasti läbi pääseda. Manööverdasime siis kõik värgid nii, et auto mööda sai, autojuht ütles, et tuleb kahe-kolmekümne minuti pärast tagasi, tegelikkuses oli ta alla kümne minuti pärast tagasi, aga Voldemars sosistas mulle, et enam ei liiguta lennukit kuhugi ning palus autojuhi viisakalt appi lennukit tiiva otsast toetama ja keret püsti hoidma. Vahepeal ilmus ka ristuvalt teelt auto, selle kaks juhti hindasid kohe olukorra lootusetuks ja peale mõningast vaatlemist pöörasid tagasi. Voldemars ütles, et eelnevad kolm tundi, kui ta oli põllul istunud, polnud ühtki autot teeristist läbi liikunud. Lõpuks saime purilennuki kärusse pakitud, Voldemars tänas võõrast autojuhti abi eest ja kõik lahkusid sündmuspaigalt rahulolevalt. Triin oli päeval meisterdanud tordi, kutsusime ka Voldemarsi tordile, oli kena ja hubane koosviibimine, justkui Voldemarsi outlandingu auks.

Õhtul enne magamaminekut käisin tähistaeva all basseinis lesimas, nägin üht tähelangust ja üht erakordselt heledat satelliiti.

3. August, kolmapäev. Hommikul lantis peakohtuniku koer Debesotase ees ampsu.

Voldemarsi lennuki pidurklappide karbid on paksult rukkiteri täis, sõrmedega saab neist ainult tühise osa kätte, peab midagi tõhusamat välja mõtlema, Teet arvas, et kui järgmine kord lennuki tükkideks võtame, tuleb tiivad korraks kummuli keerata ja probleem lahendatud.

4. August, neljapäev. Ilm on soe ja ilma vihmata aga lauspilves, briifingul öeldi: „See You tomorrow!“

Laenasin Heinarilt ratta ja läksin Prienaisse toidupoe-ekskursioonile (12km). Ridali lennuväljalt on Parksepa poodi tunduvalt lihtsam käia. Kui tagasi jõudsin, helistas Teet , et käimas on elektri-LAK-i esmalend.  Kihutasime Heinariga kohale. Taeva all kõikus purilennuk kõrvuti Wilgaga, ilmselt filmiti, siis lendas meist mõned korrad üle hariliku vilega ja propellerisuminaga ning maandus. Kui seda käru juurde lükkasime, saingi uhiuut lennumasinat oma käega katsuda. See olevat olnud mitteametlik proovilend, homseks lubati avalikku esitlust. Piloot ütles, et horisontaallennuks on vaja  4kw mootorivõimsust.

Õhtupoole jalutasin langevarjurite pesa juurde, kogu metsaserv sinnani, ligikaudu kilomeeter, oli täis purilennukeid ja –kärusid. Langevarjurite pesa juurde oli ehitatud u. 50m pikkune ja 0,8m sügavune kilepõhjaga tiik ilmselt veepinnal liulaskmiseks, minu nähes hüppasid ainult konnad sinna sisse. Jalutasin majadest pisut edasi võsa vahele, seal oli üks suurem tiik, vaatasin tükk aega, kuidas kalad lendavaid putukaid taga ajasid, lõppkokkuvõttes võitsid kalad peaaegu alati.

Langevarjurite pesa lähedal tega Puchacz vintsistarte ringilennuks. Pärituuleosal tehti üks vasak- ja üks paremspiraal, seejärel ring jätkus, kuni finaalis tuldi metsaserval mõne meetri kõrguselt üle latvade täispidurklappidega maanduma, seega oli iga maandumine ühtlasi ka platsilemaandumiseharjutus.

Teises lennuvälja servas harjutasid täitsa noored, u. 13-aastased poisid pisikese LAK-iga vintsi järel 5-meetri kõrgusi hüppeid hilisvidevikuni.

Triinu soovitusel olin ostnud poest kohalikku maiustust, valge kirjutäpilise sültja mahedalt magusa käki, mis Heinari sõnul ei sarnanenud millegi senituntuga, aga maitses hea.

Õhtul võttis Heinar mind kaasa ja käisime algul siinpool Nemunast puhkemaju uurimas, siis sõitsime Prienai kaudu ülejõe-Birštonasesse, imeilus väike puhkuselinnake, sinna tasub aega võtta, meie jäime pisut hiljaks, mineraalveekaevud suleti kl 20.00.

Esimeses pimeduses nägin jälle ilmselt juba varem nähtud väga heledat satelliiti, seekord ütles keegi seljatagant pimedusest: ISS. Seda kinnitas tagantjärele internetivaatluse teel ka Heinar.

Veel hilisemal ajal tahtsin basseini minna, kohvikust mööda jalutades kutsusid kaks soomlast Teemu ja Katja mind enda seltsi. Arendasime seltskondlikku vestlust, Katja tuju tõusis õlle toel järsult ja kõrgendatud meeleolus kutsus ta kõiki möödujaid lauda. Minu vastas istus brasiillane Claudio ja rääkis, et Leedu on külm koht, sama külm, kui Brasiilia kesktalvel. Ühel hetkel pandi kohviku uks lukku ja töötajad läksid koju, ainult võistluste juhataja Vytautas Sabeckis asjatas veel midagi seespool. Kohe ilmus pimedusest üks tühja topsiga sakslane, kel oli väga õlut vaja. Seespool vehkis Sabeckis eitavalt kätega, aga lõpuks tuli uksele ja küsis, et mis vaja. Kuulnud õllesoovist mõtles ta hetke ja ütles siis: „OK, come in!“ Seepeale tormasid kõik õieli tühjade topside ja pokaalidega uksest sisse ja mulle tundus, et Sabeckis valas kõigil tasuta täis, sest maksta oli nii kiiresti võimatu.

Lõpuks siiski jõudsin ka basseini.

5. August, Reede. Metsikult palav ilm ja sinine termika. Peale õhkutõstmist on purilennukid mõnes harvas tõusus tihedalt koos nagu kihulased. Voldemars läks platsile Sasnava lennuväljale, käisime Heinariga tal järel (52km). Teet tegi uhke tulemuse. Õhtul selgus, et platsile läks u. 20 purilennukit, neist üks ungarlane jäi Poolas majakatusele.

Avastasin, et Voldemarsi lennuki pidurklappide karbid olid rukkiteradest pea-aegu puhtad, küsisin, kas ta klappe kasutas, kui vastas jaatavalt, siis soovitasin veel korra tugevalt  pidurdada, sest see tõmbab ilmselt karbid täiesti tühjaks.

Õhtul sõime meeldivas vestlusringis Voldemarsi outlandingu tähistamiseks Lauri toodud torti. Hiljem kogunesid sama laua ümber puksiirlendurid, see osutus olevat väga lõbus seltskond, anekdoodid ja tõsielulised pajatused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Meelde jäi üks lugu suure rahva suurest hingest ja avarast maailmanägemusest: Üks N riigi purilendur olevat rääkinud oma Prantsusmaareisist: „ Prosnusj v otelje kak obõtšno, võidu na balkon šestnadsatogo etaža i ssu... A podomnoi Pariž!“(Ärkan hotellis nagu harilikult, lähen kuueteistkümnenda korruse rõdule ja kusen... Aga minu all laiub Pariis!).

Hilisõhtul käisin tähevalgel basseinis ja nägin jälle juba tuttavat ISS-i.

6. August, Laupäev. Heinar asus varahommikul koduteele.

Hommik lauspilves mõõduka edelatuulega, võistluspäev tühistati, selle asemel toimus mini-LAK-i esitlus. Ilus väike elektrimotopurjekas, seest lugesin silti, et aerobaatika on keelatud. Akuruumi kattel olevat instruktsiooni lugedes tekkis arusaam, et seal võib ka tulekahju tekkida. Hiljem tõusis õhku ja sumises lennuvälja kohal tükk aega. Metsaservade turbulentsis värisesid tiivad selgelt nagu paberlennukil.

Õhtupoole sõitsin jalgrattaga Prienaisse ja sealt edasi-tagasi kogu siinpoolse Nemunase jõekääru läbi. (Voldemars soovitas Nemunases mitte ujuda, kuna see tuleb Kaliningradi oblastist ja võib igasugust kahtlast saasta sisaldada.)Tagasitulles sain vihma kaela. Prienai toidupoe riiulilt leidsin toote, mille nimetus oli „Pasaka“, loomulikult ei saanud ostmata jätta. Degusteerimise tulemusena julgen väita, et Eestis tuntakse sarnast asja kohukesena.

7. August, pühapäev. Hommik tundus pilvede mõttes paljutõotav, ehkki tugeva tuulega. Millegipärast pudenes hoojooksudel u. 7 purilennukit tagant ära, üks neist kündis parema tiivaotsaga kõvasti maad ja tõmbas end risti, kartsin, et tuleb meie ridadele otsa, teiste põhjusi ei tea. Kahe stardiruuduvahelisel tagasimaandumisalal oleks esimesena allatulnud purilennuk napilt maha niitnud ühe fotograafi, kes hakkas muretult kõrvale vaatamata ala ületama. Mõned purilennukid hoidsid maandumisala ees end kõigest hingest 100m kõrgusel õhus, aga siis hakkasid ka nemad alla tulema. Ka Voldemars maandus ja ütles: „Safety first!“ (Ohutus ennekõike). Rohkem klasse õhku ei tõstetudki ja läheneva tumeda pilve ees tühistati lennupäev ning kamandati õhusolijad alla. Siis algas tõeline purilennukite sadu, maanduti üksteise kuklas, õnneks oli lennuväli pikk ja lai.

Leedu keeles on aitäh „Atše“, läti keeles „Baldis“.

Jaak ja Paul saabusid varajases videvikus.

8. August, esmaspäev. Keset päeva, kui võistlejatel oli veel liiga vara platsile minna, korraldas Elmer mulle ühe Blaniku-lennu. Ronisime lõuna pool Nemunast pisut üle 1000 m kõrgusele ja kõõlusime seal paarkümmend minutit enne, kui ilm lõplikult lagunema hakkas, siis hiilisime mööda tupsusid lennuväljale tagasi, see oligi vist aeg, kui kõik platse otsima hakkasid.

Voldemars jõudis tagasi, aga mina kiirustasin Triinule abiks Teetu kusagilt üle Poola piiri Suwalki kandist ära tooma. Sinna oli pooleteisetunnisõit. Teet oli maandunud üpris huvitavalt ebatasasele karjamaale, 50 m kaugusel laskumise suunas oli kõrge niitmata hein, sinna ei olnud lennuk mingit jälge veel jätnud, seega sai maha 50 m lõigul ja jäi pidama pisut enne allapoole kalduvat künkanõlva, parem tiivaots taluaianurgast ehk-nii kümmekonna sammu kaugusel. Õhtul hiljem, kui olime tagasi jõudnud, näitas Voldemars võistluse tulemusi: klubiklassis oli 49 startijat, neist 46 läksid platsile, kolme tagasijõudja hulgas oli ka Voldemars, oli mööda valvetõuse tagasitulles napilt platsileminekut vältinud. Standardklassis oli vähem startijaid, platsile läks neist 15. Keegi oli marsruudi läbi lennanud ja tagasitulles jäi 4 km lennuväljast puudu, üks soome lennuk jõudis lennuväljast vaid 25 km kaugusele.

9. August, teisipäev. Täna hommikul saabus Raul perega, Marek lahkus pealelõunal.

Vihma lubatakse alates kl 16-st.

Täna hommikul olid varasemad purilennukid sisemised kohad stardiruudus ära blokeerinud nii, et Voldemarsi lennukit ei saanud paigale veeretada. Mõtlesin, et lükkame ühe Belglaste lennuki ajutiselt pisut kõrvale ja mahume mööda, aga Voldemars ütles, et teiste lennukeid ei tohi ilma loata puudutada. Peagi saabusid ka omanikud, vanem naine oli algul küll pisut tõre, aga siis lükkasime ühiselt nende lennuki edasi ja mahtusime kõik koos kenasti ära. Kui lennukid olid paigas ja tõusuks ette valmistatud, tuli vanem Belgia mees ja vestles minuga pikalt ja sõbralikult Leedu ajaloost, juutide õigustest, oma teadustöödest, lääne-euroopa vabadusehingusest ja Putini progressiivsest mõttelaadist. Sain aru, et algul pidas ta mind leedulaseks ja kogu see vestlus oli tema poolt soov eelnenud pisukest intsidenti siluda. Ega ma temaga maailmavaateliselt vaidlema ei hakanud, Putini kohta lisasin vaid, et küllap too teab hästi, mismoodi ida-Ukrainas reisilennuk alla kukkus. Üldiselt hakkas meie kõrval Belglaste askeldamist jälgides tunduma, et tegemist on pere-tiimiga, isa, ema ja naine tõid hommikul lennuki stardiruutu ja valmistasid ette, siis veerand tundi enne tõusude algust ilmus võistleja ise ning istus lennukisse.

Taevas läks järjest rohkem kinni ja kõik purilennukid, väljaarvatud motoplaanerid, läksid platsile, Voldemars teatas, et on kusagil 40-km kaugusel Mariampole tee ääres põllul. Läksime Rauliga talle järele ja jõudsime üpris vara tagasi, lennuväljale lähenedes oli huvitav näha, et kilomeetrine metsaveer, mis oli kogu aeg lennukikärusid täis olnud, oli täiesti lage. Monteerisime siis Voldemarsi lennuki taas kokku ja peale seda läksime Debesotasesse sööma, Voldemars tellis mõlemile grillribisid. Kui saime söögiga enam-vähem ühele poole, möödus meist peapukseerija must labrador koos ppnaisega. Küsisime, kas koerale võib konte pakkuda, naine vastas, et üldiselt ei tohiks, aga ta teab, et kui keelab seda koerale, siis koer ei salli teda elu lõpuni, niisiis lasime koera kaudu ribkondid taaskasutusse. Peale koera lahkumist istus meie lauda üks üpris õllene ja suitsetav kohalik mees  koos oma katkematult suitsetava sõbrannaga. Mees rääkis, et ta on võitluskunstide-, lohesurfamise- ja paraplaanilendamisemeister ning suudab tasakaalu säilitada ka pärast kümnendat õlut, mida kohe ka demonstreeris, pingi pealt igal juhul maha ei kukkunud. Lisaks väitis ta, et NASA palub teda põlvili, et ta neile paraplaanilendamist õpetaks ning Trump ja Obama mõlemad tahavad tema käe all paraplaanilendamist harjutada. Kui hakkasime lahkuma ja ta mul kätt surus, ütles äkki: „Oo, tugev käsi!“ ning ei tahtnud seda lahti lasta ning keeras igatpidi. Haistsin, et mehe mõtted liiguvad jõukatsumise suunas, lasin käe lõdvalt vastu lauda ja ütlesin: „Sinu võit!“, kõik olid rahul ja võisime laiali minna.

Õhtul jõudis ka Alari kohale. Voldemars oli kaks torti ostnud ning enne magamaminekut oli kena vestlusring tortide ning viinamarjadega... ehk nagu Voldemars ütles: ilm võitis kõiki maailma parimaid purilendureid. Kesköö paiku oli kohviku juurest huvitav vaadata, kuidas gabariidituledest valgustatud purilennukikärud kusagilt järjest tulid ja tulid ja tulid...

10. August, kolmapäev. Vihmapäev. Millegipärast on hommikustel briifingutel Valgevene kahemehelise meeskonna kapten ja ainus võistleja hakanud mind tervitama ja kätt suruma.

Voldemars on väga rahulik ja vaoshoitud hea käitumisega mees, kunagi ei sega teiste jutule vahele, austab teiste arvamust ning ei arvusta kedagi. Tundub, et eile enne õhkutõstmist, kui Voldemars oli lennukis juba rihmad kinnitanud, lülitasin tal kogemata ühe navigaatori välja. Toitejuhe ei läinud millegipärast hästi õigesse auku ning seda sisse toppides tundsin äkki, kuidas ühe sõrme all käis nõksatus, ilmselt olin just lülitikohast kinni võtnud. Voldemars ütles: „It’s OK...“ ning hakkas taas koordinaate sisestama. Juba tõmmati meie eest reast purilennukeid õhku, aga tema ikka toksis ekraani, nägin selgesti, kuidas tal käed värisesid, aga jätkas keskendunult. Lõpuks sai kõik tehtud, ta ütles rahulikult: „It’s OK...“ ning siis lasime kupli alla.

Õhtul peaks angaaris toimuma Suur Rahvaste Õhtu.

11. August, neljapäev Eile õhtul kl. 19.00 algas angaaris Rahvuste Õhtu. Hakkasime selle jaoks juba tunnikene varem tegutsema. Triin oli kõik kenasti ette valmistanud. Mina puhastasin valdavalt vürtsikilusid, pelgasin, et lähen peole vürtsikilulõhnastatuna. Alari vorpis teha kilu-muna-võileibu, Triin mikserdas valmis ämbritäie eeslujulikku kama. Peol olid kõigi esinduste lauad külluslikud, näiteks Venemaal oli laual viin, kalamari, pelmeenid, jõhvikamahl ja palju muud. Alari arvas, et see, mida venelased viina pähe pakkusid, oli kangem ja ebaseaduslik kraam. Prantslastel oli laual väga hea juustuvalik, soomlastel lagritsanaps, Koskenkorva, Fazeri šokolaad, Marianne kommid jne. Voldemarsi Läti laual oli kolm erinevat Riia Palsamit, üks kirgas pudel ja Lehmakesekommid. Kõikide esinduste lauad tundusid väga ilusad ja isuäratavad. Kõikidel laudadel, väljaarvatud Eesti, olid kõhukad, värvilised või haljad napsianumad ning kohati ka suur hulk plast-topse juba väljavalatud kärakaga kiireks purjutamiseks. Üldiselt kippus jääma mulje, et varjatult üritatakse vastastikku kõiki meeskondi demoraliseerida ja jalust niita. Peosaali meeleolu järjest tõusis. Kui Jaaguga vestlesime, siis kõrval jootis üks sihvakas kohvikus töötav tüdruk kaht poissi üheaegselt täis, mis eesmärgiga, jäigi teadmata (täna hommikul polnud tüdrukut tööl näha). Kõik olid väga sõbralikud. Kui Voldemarsiga vestlesin, tuli üks priske korraldajamees meie juurde ja teatas, et Mati Sillajõe on tema vend ja tema austab mind väga. Sõbrustasime siis vene keele vahendusel usinalt, kõrvalt plinkisid järjekindlalt fotokate välgud.  Mees tahtis väga saada Mati telefoninumbrit. Otsisin siis numbri leidmiseks välja oma kulunud märkmiku ja väitsin, et see on minu kompuuter. Teised aktsepteerisid seda ning leidsid, et väga töökindel mudel. Matile palju tervisi. Hiljem soomlastega vestlemise ajal teatas keegi, et USA-lased  ja prantslased juba lahkusid, Soome kapten ütles seepeale: „Poisid, magama!“ . Suurema osa ajast seisid Triin ja Alari Eesti laua taga ning tutvustasid edukalt kama, Triin kui tervislikku toitu, Alari kui tõhusat pohmelliravimit. Kui pidu vaibus ja lauad olid suures osas koristatud, ilmus soomlaste leti ette üks poiss ja tahtis ühte lonksu seda tumedat asja, isegi ei teadnud, mida nimelt. Soome kapten otsis siis kusagilt kastist lagritsanapsipudeli ja hakkas sel juba korki maha keerama, siis aga kõhkles hetke ja surus kogu pudeli poisile pihku.

Magamaminnes uni väga ei tulnud, mõtlesin öö läbi fantaasiaküllase ootusärevusega, et mismoodi saab välja nägema, kui sadakond pohmellis purilendurit tormavad koos kitsastesse tõusudesse.

Tegelikkuses olid lhommikul lendajad kõik viimseni virged ja vormis, aga toetuspersonal väga hilise ärkamisega ja ka üldiselt tagasihoidlik.

Kui peale purilennukite õhkutõstmist hakkasin kohviku poole jalutama, siis üks leedulane, kes vastutas selles küljes turvalisuse eest ning kellega olime mõned päevad tagasi õhtul kohvikus koos laua taga istunud, rääkis, et hommikul oli avastanud, et oli õhtul autopiloodiga oma telki maandunud ning vabandas, et praegu on peas turbulents.

Eile öösel virutati mastist FAI lipp ära, kuulu järgi olevat turvakaamerasse jäänud paks inglane ja kõhn hollandlane. Väidetavalt oli meeskonnakaptenite koosolekul Sabeckis kuri nagu gestapo , ütles, et kui skaudilaagrinalju tahate teha, siis minge skaudilaagrisse, siin on MM, ning samas hoiatas, et kui lipp keskpäevaks välja ei ilmu, siis kogu MM tühistatakse. Start siiski toimus, ilm on minu arusaamistmööda väga hea, öösel sadas kõvasti, päeval tuli jahe õhk peale, taevas rünkpilvi tihedalt täis. Teet just teatas, et kiirus on 200, tõus +4 ja kõrgus 1500.

Pealelõunal käisime Jaagu, Alari, Rauli, Ly ja Pauliga külas Peebul  LAK-i tehases. Peep jutustas, et parimail aegadel oli suurima tsehhi tootmispindala 1500 ruutmeetrit ning tööl 500 töötajat. Praegu olevat suurim tsehhihoone mingi salapärase ärifirma omanduses, kes polevat seal teinud muud, kui põranda ära lõhkunud. Peep ise meisterdab praegu käigusolevais  väikestes tsehhides LAK-ile originaalseid fowler-tagatiibu, mis aitavad purilennulik eriti nirudes tõusudes väikesel kiirusel õhus püsida. Kumbki tagatiib sisaldab 4 peenmehaanilist väljalükkamis-kallutussõlme, mis sisaldavad  kokku 20 kuullaagrit, kahele tiivale siis kokku 40 tk. Kuna tehases on puhkusteaeg, saime vabalt ringi vaadata ja kõike näppida. Peep teeb igaljuhul väga tublit, peenikest ja muljetavaldavalt korralikku tööd.

Õhtul sattusin taas leedu pukseerijatega ühe laua taha, mul oli tõsiseid raskusi järjekindlalt pakutava õlle eest põiklemisega. Olemine oli lõbus ja sõbralik, ehkki õhtu oli pisut jahedavõitu. Räägiti vastastikku naljakaid, krõbedaid, mahlaseid ja muidu rumalaid anekdoote ja tõsilugusid vene keeles. Meie seltsis istus ka ilmatüdruk Aušra mitme suure õllega. Kuna Aušra vene keelt ei mõiganud (ainult inglist), siis ikka keegi tõlkis talle abivalmilt kõik anekdoodid ja lood ära. Mingil hetkel istus korraks lauda ka Elmer ja kui temalt küsiti, et miks ta ainult ühe õllega piirdub, vastas, et ei taha jagada pukseerijate saatust. Õhtu lõpuks nihverdasid kaks pukseerijat kusagilt terve õlletünni koos surveautomaadiga, lülitasid selle sisse ja imestasid, et miks ma ikka ei joo, õlu ju voolab vabalt. Lõpuks mindi siiski vastastikku kõigeparemat soovides laiali, enne veel peideti õlletünn ära, sest kui FAI lipp juba ära virutati, siis õlletünn läheb kohe kindlasti.  Vestlesin õige pisut veel soomlastega, siis jalutasin lagedale lootuses näha perseiide. Perseus oli, aga –iide mitte. Mõtlesin, et tulen hiljem veel tagasi, aga putkasse jõudnuna tuli nii magus uni, et sinnapaika kõik jäigi.

12. August, reede. Hommikul oli säravalt ilus ilm. Peale hommikusööki üritasime Jaaguga GPS-navigaatoril kaardipõhist marsruuti koostada. Ehkki Jaak tegi kõik liigutused punkt-punktilt käsiraamatus sõrmega järge hoides, oli tulemus ikka jama, ei suutnud kuidagi käsiraamatus märgitud pilti esile manada, siis äkki kaks korda järjest õnnestus ning seejärel ei õnnestunud enam midagi. Tehnikasajand.

Mööda lennuvälja serva Voldemarsi plaaneri poole jalutades tundsin, et mulle täitsa meeldib see tunne, kuidas sussid on kõndides hommikukastesest rohust läbimärjad, kerge jahedus puudutab käsivarsi ning kõikjal ümberringi tõmmatakse kirkas päevatõusuvalguses lennukite tiibadelt katteid maha. Teine ilus moment, kui purilennukid on stardiruutudesse rivistatud ning enne puksiirlennukite saabumist on üks lühike suhtelise vaikuse hetk, mil sadakond valget tiiba toetub kallakus üht otsa pidi murule.

Täna tundub ilm soodus olevat, jahe õhk, päikesepaiste ja rünkpilved. Paikapandud marsruut ulatub 400km ligi.

Peale lõunat urgitsesime Jaaguga puksiirtrossist sõlme välja, üritasin ettevaatlikult aasasid laiemaks koputada ja säästvalt hakkama saada. Meile tuli appi üks leedu pukseerija, võttis mult trossi ära ja andis sõlmele haamriga pihta nii, et kiud ragisesid, muidugi tuli ka sõlm lõpuks lahti. Seejärel üritasime GPS-navigaatorile Wilgas sellist kohta leida, kus see raadiot ei segaks. Siis piiksatas telefon ning Voldemars teatas, et on maandunud Alytuse aerodroomile ja palus järele tulla. Haakisin siis käru autole järele ja panime Jaaguga minema. Alytuse lennuväljal oli angaari ette pargitud ilmselt kohalik uhkus JAK-52. Leidsime Voldemarsi ja ta purilennuki lennuvälja keskkoha lähedalt. Kuni plaanerit lahti harutasime, kogusid taevas pilve alla kõrgust 6 purilennukit, mis varsti edasi loode poole kihutasid. Kui olime oma lennuki kärusse saanud, tulid sinnasamasse veel 3 purilennukit maha, 2 itaallast ja argentiinlane. Lennuvälja ääres paistis mingi suur tootmisettevõte, Voldemars jutustas, et see on tehas, kus nõukogude ajal tehti seda šampust, mis pani pea valutama. Vestlesime veel pisut JAK-i ümber kõndivate meestega ning siis hakkasime uut teed mööda tagasi sõitma ja eksisime linnapeale ära, see-eest nägime endist Snaige-külmkappide tehast. Tagasiteel  märkasin üpris Alytuse lähedal autoaknast mööda vilksatamas silti, mis teatas, et kohe ületame jõekese nimega Peršeke. Tegime pisikese peatuse ühes kõrgemas vaatepunktis, kust olid kenasti nähtavad Nemunase käärud ja kauged metsad.

Tagasijõudnult otsustas Voldemars jätta lennuki kärusse, kuna homseks oli halb ilmaprognoos. Istusime siis vahelduvas seltskonnas pikalt kohviku nurgataguse laua ääres ja rääkisime maailma-asjust. Lõpuks hilisvidevikus soovis Voldemars  kena õhtut ja läks ära, mina aga hakkasin taevasse vahtima, et perseiide näha. Esimesed kolm olid kindlasti tsefeiidid, edasi jagunes tähelangemine tsefeiidide ja perseiidide vahel enam-vähem pooleks. Kui parasjagu kaalusin, kas teha basseinis üks plärts või mitte (ilm oli üpris jahe), tuli üks tumedatverd, tumedate krussis juustega  ja täis õlletopsiga mees mööda ning hüüdis mulle rõõmsalt: „Hello Peter!“. Muidugi polnud mul aimugi, kes ta oli ja kust ta mu nime teadis, tema aga teatas rõõmsalt: „We all know You! PAPA-LIMA-UNIFORM-Peter is calling!“. Siis hakkas mingi aimdus tekkima.kui mees edasi läks, nägin, et ta jaki seljale oli kirjutatud Hungary. Eks see lugu oli siis nii, et võistluste algul oli raadiosidega nii, nagu oli. Lätile oli kasutamiseks eraldatud Ungariga sama sagedus 130.125, see oli aga nii tihedalt ungarlaste jutuvada täis, et praktiliselt võimatu oli Voldemarsiga ühendust saada, nii ma siis ühel hetkel ütlesingi tavapärasest rõhutatumalt: „PLU, Peter is calling!“, ning võib-olla veel muudki sarnast. Hiljem leppisime kokku, et suhtleme Eestile ja Belgiale eraldatud sagedusel, Belglaste raadioside oli konkreetne ja asjalik ning enamjaolt valitses seal vaikus.

Keskööpaiku katsusin basseinis vett, see polnud just soe, kuid külm ka mitte, välisõhk oli tunduvalt jahedam, seetõttu hüppasin sisse ja suplesin pisut tähevalgel, seejärel läksin magama.

Teet oli täna edukas.

13. August, laupäev. Hommikul oli taevas ilus selge, seejärel hakkas järjest enam pilvekiht tekkima. Istusin Debesotase ees, kui L-410 tuli madala viiranguga üle peade, kadus hetkeks metsa taha ja maandus langevarjurite pesa juurde, varsti tõusis jälle lendu ja mõne aja pärast pudenes taevast pikalt langevarjureid. Einar ja Heinar jõudsid kohale. Kui putkade juures juttu rääkisime, kostis mingit valjut masinalärmi. Selgus, et kohale oli jõudnud iseehitatud neljaistmeline helikopter, mille oli titaantorudest ja Wilga mootorist valmis meisterdanud Türgi Õhuliinides töötav leedulasest B-737-me piloot. Ootasime Jaaguga väga, et monstrum maast lahti kerkiks, kuid piloot müristas ainult maapinnal. Pealelõunal jätsin Voldemarsiga hüvasti, istusime Pauliga autosse ja suundusime Prienai toidupoe kaudu kodumaa poole.

Kokkuvõtteks:

Pociunai lennuväljal oli tore.

Leedu klubilendajad on tore rahvas, väga usaldavad ja abivalmid.

Ühe püksitagumiku käristasin lõplikult lõhki.

Õppisin sõitma automaatkäigukastiga ja pika käruga.

Praktiseerisin ohtralt inglise-vene-leedu-läti-soome segakeelt.

Huskydega mõistsime teineteist sõnatult.

Paljud hakkasid mind mingil põhjusel tervitama.

Heinar oli väga hoolikas ja korralik, sõi tervislikku sööki. Mina toitusin valdavalt Debesotase kotletastest, ja kui mõtlesin, et varsti võiks putka põranda puhtaks pühkida, oli Heinaril juba pühitud.

Nägin ise Sebastian Kawat (väidetavalt parim elusolev purilendur, tihedalt otse Liivimaa parima purilenduri kannul). Ühel hetkel selgus, et istusin Debesotase ees Sebastiani isaga kõrvuti laua taga ja kuulasin ta noorepõlveseiklusi.

Kui hommikuti duši alt tulin, siis ühe teeäärse telkelamu eest naeratasid kaks soliidset daami säravalt vastu.

Mõnede purilendurite juttu kuulates tundus, et säravat intelligentsust sealt just ei hiilga, küll aga huvi ja pühendumust purilennu vastu.

Stardiruutudest õhkutõusmine oli väga hästi korraldatud, kogu aeg jooksid ilmselt nooremad klubiliikmed puksiirtrosside järele ning haakisid lennukeid külge. Kui mõni purilennuk pudenes hoojooksul trossi küljest lahti või tegi tagasimaandumise ruutudest ettepoole, siis kohe poisid jooksid ja lükkasid lennuki tagasi.

LS-4 purilennuki tükkideksvõtmine, kärussepakkimine ja kokkulappamine hakkasid juba päris hästi sujuma.

Kojujõudnuna küsisin, keegi polnud märganud antud võistluse kohta massimeediast ainsatki vihjet.