WGC 2016 4. võistluspäev

Järjekordselt on kohane tuletada meelde, et miks Jaapani võitluskunstide puhul kaotaja sügavamalt kummardub? Sest tal on põhjust olla tänulikum, kuna õppis rohkem! Minul täna ka, kaotasin oma apsakatega 3-4 kohta.

Kõigepealt start. Jube palav, pilvi pole, taevas kõrge kihi suduga kaetud. Album https://flic.kr/s/aHskFGQtn7 näitab olukorda üsna hästi. Poolas suur front, sadu ja külm. Ilmaennustajate soundingud näitasid väga veidraid kihte. Aga ega midagi, kohal on ju maailma parimad lendurid ja meid aeti muidugi rajale. Start lükkus mitu korda, sest lämbus ei kasvanud piisavaks, et termikat selles sudus tekiks.

Seekord oli stardieelne sagimine ikka mega. Tavaliselt moodustuvad ühtlased spiraalid, ja siis pole väga vahet mitmekesi seal olla. Seekord aga olid tõusud nii laialivalguvad et käis üks risti-rästi mässamine. Aknast alla avanev pilt meenutas aegluubis browni liikumist.

Aga juba oli näha esimesi räbalaid ja läänes paranevat ilma. Algas klassikaline passimine - kõigi klasside start oli avatud, aga keegi ei alustanud. Ma võtsin eesmärgiks seekord lõpuks ometi punti hoida ja passisin nagu teised. Järsku oli näha paari purjeka stardiliigutust, kimasin järgi… et natuke aega hiljem avastada, et ainult neljakesi olimegi startinud. Lõin käega ja ei hakanud tagasi minema.

Käegalöömine osutus selle päeva kõige õigemaks liigutuseks. Eks seda ole tsiviilelus kõvasti harjutatud ka.

Ilm läks järjest paremaks, püsisin pundis ja esimeses pöördepunktis saime lausa 3-4seid tõuse. Raadios kuulsin, kuidas osad startisid 30 minutit hiljem. Mõtlesin, et "pagan, nemad saavad sihukest ilma kohe stardist ja saavad meid varsti kätte”.

Kuidagi õnnestus mul miskeid valesid liigutusi teha ja jäin teistest nats allapoole. Seekord oli meeles varasem õppetund, et kui kõrgus pole ohtlik, mine kindlalt kohe kaasa! Ja õnnestuski - paar pilve hiljem aitasid nende väljaotsitud tõusud mind selgelt punti tagasi.

Esimesest punktist teise minnes õnnistati meid vägeva pilvereaga. See oli jälle pigem 50 km pikkune vorst, mitte rida. Kompuuter näitas 90 kmh, mis klubiklassis täitsa kõva tulemus - Eestis saan isegi Jonkeriga teekonnakiirust sellest üle suhteliselt harva. Abi oli reast kõvasti, sest puhus 40kmh vastutuul.

Teisele pöördepunktile lähenedes oli näha, et läänest hakkab asi jamaks minema. Tegelikult hakkas kiirenevalt jamaks minema. Pöördepunkti võtsime kambakesi juba soga sisse hüpates ja siis kiiresti vorsti alla tagasi.

Nüüd hakkas üks meeletu põgenemine. Selja tagant tuli suur kiht peale ja kattis päikese kinni. Niipea kui pilv varju jäi, kadus see minutitega. See pilt näitab olukorda suhteliselt hästi:

Sihukese taevaga oli veel 150 km minna!

Kohe peale pöördepunkti juhtus jama. Minu arvates oleks mõistlik olnud minna täpselt teekonnajoont pidi (nagu läks austraallane TH), aga minuga samal kõrgusel olnud keerasid vasakule, natuke tuulepealsele küljele oleva pilve poole (ja tuul oli endiselt 40kmh). Iseenesest õige liigutus - tuul lükkab siis sind pigem teekonnajoonele tagasi, mitte sealt ära. Aga juhtus nii, et too pilv üldse ei toiminud. Kimasime järgmise alla ja nii kukkusime lausa 700 meetri peale, et siis kambakesi leida üks nõrga tõusuke.

Massiga kaasa minekuga kaotasin usutavasti 5. koha (sain 8nda).

Kuskil vahepeal tegi taanlane LB liigutuse, millega ta teise koha endale tagas.Ta hiilis minuga kogu aeg kõrvuti ja samal kõrgusel, aga pilvevorsti all hoidis ta kogu aeg teistest erinevat joont. Meie ülejäänud olime pigem päikesepoolses servas, aga tema pigem varjupoolele ja isegi natuke tuulevarju. Mingit vahet see ei paistnut tegevat, kui järsku nägin teda märgatavalt kõrgemal meist kõigist. See oli väga oluline edu, kohe räägin.

See soga, mis läänest peale tuli, hakkas niisiis järjest pilvi kustutama. Meie sattusime täpselt serva peale. Kui jõudsid pilve alla, siis natuke veel päikest oli. Selle ajaga kui kerisid end üles, oli kiht juba kohal ja isegi juba järgmist pilve kustutamas. Seega tuli jätta järgmine pilv vahele ja minna ülejärgmise alla, mis ka kohe varju jäämas jne. Küll oleks vaja olnud olla üks pilv eespool!

Ja soomlane AK just täpselt sobiva olukorra endale tegi. Ta otsustas tõusu pooleli jätta ja kimada edasi, veel päikese käes oleva pilve alla. Ma olin soomlasest ainult natuke madalamal, muidu oleks kaasa läinud. Peas just vasardas hiljutine pääsemine 700m kõrguselt ja lihtsalt ei julgenud. Kuigi oli väga täpselt näha, et mida teha tuleb. Jäin kahe teise purjekaga käesolevat tõusu lõpuni võtma.

Möllasime sellest kohast peale kolmekesi edasi. Tõusudes toimis minu Jantar paremini kui Hornet ja Std. Cirrus, nii sattusin teisi vedama. Kuni ühel ülelennul minu taga tulles õnnestus neil minust kõvasti vähem kõrgust kaotada. Tõusud järjest kehvenesid, närvilisus suurenes, lennuoskused vähenesid ja kuidagi ei saanud neid tõusus kätte enam.

Viimasele pöördepunktile lähenedes hakkas XCSoar aiateibaid näitama ja seda ei saanud enam lõpulennul usaldada. Varem pilvevorsti all lennates oli aga S100 lolliks läinud ja ma pidin ta restartima. Nii ma ei usaldanud lõpuni enam kumbagi masinat. Pöördepunkti kõrval oli päeva viimane pilv silme all laiali lagunemas ja S100 näitas, et olen täpselt kojulennu kõrgusel. XCSoar näitas aiateibaid ka peale restarti. Peast arvutamist ei hakanud proovimagi - 1300m, 37kmh pärituul, aga alumistes kihtides puhus selgelt aeglasemalt, 50km minna. Kas läheb ära? Vist läheb, aga minu pea kohal Hornet ja Cirrus ikka jullavad… Lõpuks nad läksid, tõus pussus, S100 näitas 100m varu ja valikut enam polnudki.

Lõpulennul mässasin jätkuvalt XCSoari ebaõnnestunult käima saada ja nii ei pannud tähelegi, et kõrgusevaru keris vaikselt isegi +300ni, et sellest vabaneda kimasin viimased kilomeetrid 200ga. Võib-olla oleks riskeerides saanud 7. koha, aga ei hakanud jamama - taevas oli juba täiesti tuksis. Olin üsna kindel, et peale mind enam keegi koju ei pääse. Tükk aega paistiski nii, aga ometigi tund aega hiljem tilguti kuidagi kohale. Muidugi väga aeglase kiirusega, aga siiski tuldi. Müts maha, pooled läksid seekord üldse põllule. Juba 6 minutit minust hiljem startinud olid valdavalt platsimehed. Muuhulgas ka senised liidrid poolakad, seega keerati edetabel ikka korralikult segamini.

Ühtlasi sai tehtud väikestviisi ajalugu - kuna on MM-il mõnel päeval kõik eestlased olnud kiiremad kui kõik leedukad?

Ühel ungarlasel läks kehvasti - tal õnnestus maanduda maja katusele. Lennuki kere pooleks, ise haiglas. Pildi järgi ei saa kuidagi aru, kuidas see juhtuda sai - põldusid on maja ümber küllalt (http://www.tvn24.pl/szybowiec-spadl-na-jednorodzinny-dom,666247,s.html). Ma ise pakun, et äkki hakkas viimast pööret madalal tegema ja kukkus pöörisesse. Asja uurib Poola lennuamet, küll asi varsti selgub.

Rootslased parandasid järgmisel hommikul ühe purjeka tiiva alumist külge. Platsil ikka juhtub.