Sel ajal kui Ridalis juba hämardus...

... punnisime meie, pea vastu inversioonikihti end mägede poole:
https://plus.google.com/photos/110420101304848814932/albums/593402849200...

Siinset lennuvälja ma ei jõua ikka ära imestada:
stardirada on kitsam kui puksiirlennuki ratastevahe,
maanduma tullakse autotee kõrval ja üle liiklusmärkide,
Arcus M on nii kõva, et mitte ei stardi ise, vaid lükkab pukseerijat enda ees
jne.

Arcus M jõudis siia mõni nädal tagasi. Aga tõusus jäi meie Duole alla.

Mäed on nagu mäed ikka Aga 120km lõpulend on midagi sellist, mida mina veel teinud pole. Kõrgusrekord jäi ka ületamata. Siin on hooaeg alles algamas, paljud pole oma purjekaid kokkugi pannud. Detsembris läheb tõeline andmine lahti. Saksamaalt tuuakse konteineritega lennukid kohale ja puha.

5000 peal oli -20 ja võttis varbad nats hellaks. Nad lendavad talv läbi, aga siis peab 2500 peale tõstma, ja külm olevat muidugi ka. Inversioonikiht kimbutab suhteliselt hilise kellaajani ja vahepeal on neid kihte lausa kaks.

Tšiilis pidi olema ainult üks ametnik kes eksameid vastu võtab. Ja kui too parasjagu ära, siis võtab klubi ise. Vot nii tuleb asju ajada
Klubi tegutseb Vitacura lennuväljal keset Santiagot. Neil on tegelikult oma väli ka, aga see on 15 km kaugusel ja nii kaugel käia olevat tüütu. Ka Grand Prix tehakse Vitacurast.

Nädalavahetuseks palgatakse poisikesed, kes purilennukid putukatest puhastavad, katted peale panevad ja kinnitavad. Selleks, et härrased saaksid omavahel klubis suhelda. Õlle toob muidugi ettekandja, kes see sihukest asja ise kapist toob!

5 tundi lendu Duo Discusega, 1400m pukseerimine, poisikesed purjekat pesemas, välja tehtud õlu ja autoga hotelli toomine oli kokku 200 USD.
Ütleme nii, et Ridalis on odavam ja kodusem, aga see lend siin oli ka ikka külalislahkuse tipp. Soovitan kõigile soojalt!