Teeme endist paremad purilendurid 2

Täna toimus teine välkseminar.

Mul oli täna Ridali-Jõgeva-Viljandi-Valga otsal haruldane võimalus kogeda õpikuteooriat. Ja see on nii hea kogemus, et soovitan teistele ka.

Nimelt sain vaadata kõrvalt (enamasti küll alt tõusust lahkumise tehnikat Mati esituses.
1) kui tõus ei tugevne pilve alumise piirini tõusmisel, siis ei tasu seal jullata vaid julgelt edasi rühkida. Niipea kui tõus jääb nõrgemaks kui parasjagu päeva keskmine/järgmine oodatav, siis kohe edasi!
2) igat tõusu ei ole mõtet tee peal võtta. Kui kõrgust on ja ees pilvi, siis edasi.

Väga vähestel meist on võimalik end mõne kiire purilenduri sappa haakida ja kogeda, et need kaks reeglit pole ehmatavad, ei vii platsile ja töötavad ja päris hästi.

Enda varasemate aastate Jantariga jullamisi meenutades julgustan teisi ka - lahkuge tõusust pigem varem. Pilve piir pole eesmärk, edasijõudmine on! Lennuaeg ei ole saavutus, kilomeetrid on (täpsemalt, kiirus) on!

Sõnastasime kaks mõtet:
A) lennupäeva alustades paneme paika valgetele marsruudi läbilendamiseks. Alguses võib teha väga sõbralikke teekondi, mis kedagi platsile ei vea. Peamine, et oleks mingi eesmärk. Kohustust ei ole - kes tahab, see lööb kaasa. Võistlust pole ka, sest purjekate park on meil kirju.
mina soovitan ka teha kasvõi mõne lühikesegi lõigu kahe-kolmekesi võidu. Harjutamaks õigel ajal tõusust lahkumist ja nõrkade tõusude vahelejätmist ja pilvepiirist allapoole jäämist on kahekesi samal ajal sama teekonna läbimine asendamatu. No kasvõi Võru-Põlva. Eesmärk ei ole kedagi platsile pressida vaid edasiliikumise kiirust arendada, seepärast võib seda harjutust lennuvälja lähedal ka teha.

Küll me kunagi jälle võistlustel käima hakkame. Aga enne seda oleks ehk hea väikeste sammudega ja harjutusi tehes enda vaimu treenida.