See on nii ülev ja naljakas! Meie lugupeetud klubikaaslaste autasustamine pani mu sõrmed sügelema, et antud teemat veel pisut laiendada. Mida kõrgemal ja tõsisemate nägudega rituaali läbi viiakse, seda vahvam. Mina ise sain viimati sarnase plekkau osaliseks 1981 suvel NL kesk-aasia sõjaväeringkonnas päikeselises Frunze linnas Panfilovi diviisi komendandiroodus. Ordeni peale oli säravalt kirjutatud: Panfilovi diviis. Mäletan, kuidas mõned mustade pagunitega sõdurid ahnelt neelatasid minu uhket plekitükki nähes.
Nüüd pean ohates tunnistama, et kõigi sellele järgnenud aastate jooksul kuni siiani on minu rinnaesist jõudnud kaunistada vaid paar pudruordenit ja supilinti, sekka ka ehk mõni väiksem tatimärk.
Seega, vaadates pildilt klubikaaslaste nägusid säravate ordenite maheda kõlina taustal, tahaks öelda palavalt armastatud Leonid Iljitshi sõnadega: Ehh! Krasivõje ordena! Mne takih ishjo netu!
- Kommenteerimiseks logi sisse
Kommentaarid
Vaadates alljärgnevat
Vaadates alljärgnevat pilti, siis tuleb tunnistada, et meie ordenite jagamine on vaid kahvatu valgus pimestavalt erksa päikese kõrval.
Julgen arvata, et isegi Frunze linnas Panfilovi diviisi komandandiroodus ei osanud osalenud ohvitserihakatised undki näha sellisest vaatepildist:
Kui Viktor kannaks selliseid
Kui Viktor kannaks selliseid tunkesid samaväärsete märkidega, siis kõnniksin ma tal pidevalt kannul ja luniks, et ta võtaks mind kaasa huvilennule ühega oma SU-dest või MIG-idest. Pärast räägiksin veel õhetava näoga teistele, mis tunne oli juhist hoida.