Jutukesi ja juhtumeid Ridalist

Läbi aegade on Ridalis toimunud palju huvitavat. Paljud neist sündmustest jäävad unustuse hõlma, mõned on aga nii eredad, et on rahvale meelde jäänud või suust-suhu levinud. Siin võikski olla vastav teemaleht, kuhu need üles täheldada. Nagu teistegi folkloori teemalehtede sarnaselt on oodatud kõikide üleskirjutised ning teiste kirjutatu täiendamine.

Liivimaa parim purilendur.

Juhtus see kaheksakümnendate viimastel aastatel, kui viimaseid kordi toimusid suuremat sorti võistlused. Ühel õhtul peale lende toimus klassi ees kamina juures pidu, kus söödi-joodi ja toimus üle-üldine vennastumine. Eks nagu ikka selliste pidude ajal räägiti oma vägitegudest s.t. lendudest. Aeg oli juba hiline ning väsitav lennupäev ja mis siin salata ka vägijoogid tegid oma töö. Osad peolised olid juba üsna "ära vajunud". Nii ka T.P., kes tukkus laua ääres käsi põsakil ja ei olnud lähemad paarkümmend minutit vestlusest osa võtnud. Järsku tõusis ta laua tagant püsti ja teatas valjul häälel: "Tegelt olen mina Liivimaa parim purilendur" ja kukkus seliti selja taga asunud kaminasse. Mumm ja Õunake tõmbasid ta sealt välja ning toimetasid magama. Magama ta jääda ei tahtnud aga see on juba täitsa omaette lugu, kuidas ühel leedukal õnnestus liivimaa parim purilendur magama suruda.

*********************************************************************************

Üksi lendama.

Juhtus see mõned aastad tagasi. Ilusal suvepäeval kogunes grupp huvilisi lennuväljale ning nagu ikka oli soov saada purilenukiga paar huvilendu. Esimene julge vinnas endale varju selga ning minu õpetussõnade järgi ronis Blaniku esiistmele. Kinnitasin ta rihmadega ning kuna instruktor Kati polnud veel tulnud jäin ta kõrval purjeka juures seisma ning tutvustasin mõõteriistu ning näitasin kuidas töötavad pedaalid ja juhis. Seletasin veel mismoodi alguses tuleb ennast mootrolennuki järel ilusti hoida ning teha kõik pöörangud ning kallakud nagu lennuk ees kuni lahtihaakimiseni. Seletasin edasi mismoodi näeb välja ringilend ning maandumine. Mida rohkem ma seletasin seda valgemaks läks huvilise nägu. Lõpuks küsis ta vaiksel häälel: "Äkki tulete ikka esimene kord ise ka kaasa?"

Alari

*********************************************************************************

Kord saunas olles läksin hetkeks leilist õue jahtuma. Seisin parasjagu sauna ees, kui seest kostis eriti valju leilipahin ja sõimamist ning minu silme all pressis leiliruumi aknaraam ennast paar sentimeetrit väljapoole. Jälle sees olles ja leili nautides piilus äkki Pööra Rain ukse vahelt sisse ja küsis:"Kas termikat tahate?" ning vastas ise:"Kohe saate!" ja kallas seepeale kausitäie vett kerisele. Leil tuli aus aga kestis vähe, kuna kõik kiirustasid kähku välja. Peale seda läks Rain saunavormis mootorrattaga sõitma, aga kuna ta oli unustanud bensiinikraani avamata, sai rattal just nõgesepõõsas hoog otsa ning seepeale kostis Raini kaebehüüdeid ja teiste saunaliste naeru.

Peeter

*********************************************************************************

Aasta oli tõenäoliselt 97 või sinna kanti. Kaevurkoer oli oma tegevuse eest ammu surma mõistetud, kuid hukkamine polnud mingil põhjusel õnnestunud. Teda oli tulistatud, visatud puuhaluga ja isegi tabatud, kuid vaatamata sellele osutus kaevurkoer tõeliseks "survivaliks". Tol ajal olin ma Kaevurkoera hukkamise vastane ja leidsin, et tegu on vaid loomavihkajate vandenõuga, kuni... Ühel päeval tulin Ridali bussipeatusest jalgsi lennuväljale. Kommunisti maja juurest ära pöörates ründasid mind kaks koera - üks suurem, kes praegugi elus on ja Kaevurkoer. Ma pöörasin peatähelepanu eespool haukuvale suurele koerale ent sel ajal oskas Kaevurkoer mulle tagant hambad säärde lüüa. Juhuslikult kätte krabatud kaikaga ma muidugi kumbagi neist ründajatest ei tabanud. Pärast seda, üdini solvunult muidugi, astusin ma kaevurkoera vihkajate ridadesse...
Kaevurkoer aga jätkas oma mõnitavaid tegevusi kuni 2005. aasta lõpuni, mil ta kadunuks jäi. Olgu see kirjutis talle mälestuseks.

Jaan

*********************************************************************************

Kord köögis, kui laual oli ketshupipudel sildiga "Ühes kilos ketshupis on kaks kilo tomateid", läks ägedaks vaidluseks, kas see on ikka võimalik või mitte. Mõlema seisukoha pooldajad esitasid valjuhäälselt jõulisi argumente ühtlasi vastasvaidlejaid parandamatus lolluses süüdistades. Korduvalt tsiteeriti ka klassikut, kelle teoses on esitatud väide, et maakera sees on veel üks maakera, mis on suurem, kui välimine. Tuline keskustelu kestis päris tükk aega, kuni keegi suutis vaidlejate suud kinni panna väitega, et on näinud kultuurimaja, kus sees oli sitamaja, mis oli suurem, kui kultuurimaja.

Peeter

************************************************************
*********************

Kuhu kõik kadusid?

See juhtus ajal, mil Ridali lennuklubi veel Antsla laadal huvilende tegi. Olin just Wilgaga Antsla kohal tiirud ära teinud ja valmistusin maanduma Peedu Ventsli maja kõrval olevale märgistatud platsile. Plats enda arvates silme ees, hakkasin sujuvalt laskuma, kuna reisijad palusid mitte eriti järske manöövreid sooritada. Platsile lähenedes hämmastas mind asjaölu, et keegi on maandumismärgi ära koristanud
Veelgi lähemale jõudes hämmastas mind, kuhu kõik need autod ja inimesed kadunud on. Asjaolule, et see pole üldse see plats, tulin alles 50 meetri kõrgusel ja samal ajal nägin õiget platsi endast vasakul ja pool kulomeetrit tagapool.
Pärast kulus tükk aega seletusteks, miks ma mingi heinamaa kohal lähenemist imiteerisin. Pärast mõtlesin, et mis siis oleks saanud, kui veidi hajameelsena oleksingi sinna täiesti tühjale heinamaale maha tulnud...

Jaan.

**********************************************************************************

Sorry, I must talk to my sock

Ka see lugu on juhtunud Antsla laada huvilendude ajal, mida me oleme sooritanud, kuid ilmselt kunagi enam ei soorita. Olime Majoriga kahekesi lendamas ja lende sooritasime mitmekaupa üksteise alla. Lennupäev hakkas lähenema lõpule ja mina, olles juba mitu lendu sooritanud, küsisin reisijate juuresolekul Majori käest, kas ta ei sooviks jätkata. Ent Major oli paremasse kätte tõmmanud valge soki, just nagu piloot Murdoch seriaalis "A - team". Sokiga osavalt manipuleerides teatas ta: " Sorry, I must talk to my sock".
Reisijate nõutuse tingimustes jätkasin mina lende. Tegelikult lendas Major tol päeval veel küll.

Jaan

*******************************************************************

Astelpajumarjade mitmekesisest mõjust

See lugu juhtus sel aastal, kui tuntud astelpaju propageerija Lauri Aaspõllu veel lendas. Kord tõi ta meile karbitäie külmutatud astelpajumarju ja nende heast mõjust organismile olime teavet saanud juba piisavalt. Kuigi oli teada ka hoiatus, et üle 50 g päevas neid marju süüa ei maksa, kasutasin ühel hommikul magustoiduks ikkagi umbes pool teeklaasi suhkruga hõõrutud marju, sest nad maitsesid hea. Karistus ei lasknud end kaua oodata. Lennuk ette valmistatud ja reisijad peal, pidin äkki peldikus ära käima. Asjaga hakkama saanud, suundusin lennuki poole, kuid lennukisse ronides avastasin, et pean jälle ära käima... Õnneks oli lennuväljal teisi piloote, reisijad ei kahtlustanud midagi.

Jaan

*********************************************************************

Ehmatav ärkamine

Vist 97-ndal juhtunud lugu, Olin äripäeval valvepukseerija ja magasin valvuriputkas. Oli kesksuvi, lennuväljal kedagi peale Marguse ja minu ei olnud ja valvuriputka ust ma ka ei lukustanud. Umbes kella viie ajal hommikul ärkasin ma tõsiasja peale, et minu koiku kõrval seisab üks noormees, kelle ühes käes on matkakirves ja teises käes umbes 20 cm pikkuse teraga pussnuga. Lisaks on pussi hoidev käsi tugevasti verine. Olles kiirreageerimist õppinud, mõtlesin ma kohe, et kuhu end veeretada ja millega kuhukohta sissetungijat lüüa, et ellu jääda. Kummalisel kombel väljendas noormehe nägu rohkem hirmu kui agressiivsust ja seetõttu küsisin liikumatuks jäädes, et milles asi. Vastuseks sain, et ta sooviks helistada politseisse, kuna teda on rünnatud ja need hirmsad riistad võtnud ta kaasa enesekaitseks teel lennuväljale. Võtsin ta käest sujuvalt need riistad, viskasin need kusheti alla ja helistasin politseisse, kes saabus hämmastavalt kiiresti. Selgus, et külapoistel olnud arusaamatusi mingi mootorratta müügiga ja probleemi üritati lahendada nuga andes. Poiss sõitis koos politseinikega noakangelase kodu külastama... Nuga ja matkakirves jäid Ridalile kingituseks, kaua - kaua seisid nad vanas köögis seina ääres külmkapi kõrval.

Jaan

*********************************************************************************

Teoreetiline koolitus.

Kord otsustas Tõnu Parksepp mind purilennu alal teoreetiliselt harida, kuna, nagu ta ise ütleb, on tund vestlust temaga sama, kui kaks talve koolis käia. Algatuseks küsis ta, et kas ma tean, mis on meremeeste suurimad vaenlased. Kuna ma seda ei teadnud, vastas ta ise:"Türa ja udu. See on sama, mis purilenduritele Cirrus pilved."

Peeter

**********************************************************************************

Nõrgad närvid.

Ühel hommikul asusin veetünni juures pesema sinna kogunenud suurt toidunõude hunnikut, kui värskelt ärganud Jaan mööda tuli. Hommikutervituse jätkuks ütlesin talle, et ma ei suutnud enam kauem vaadata seda pesemata nõude kuhja. Jaan vastas selle peale:"Sul on nõrgad närvid...".

Peeter

**********************************************************************************
Veel astelpajumarjade mõjust.

See oli vist 2004 Septembris, kui käisin Einari juures astelpajumarju korjamas. Noppides läks palju marju puruks ja loomulikult pistsin need suhu. Muid selgelttajutavaid tagajärgi sellel polnud, ainult suu muutus pikapeale hellaks. Peale minu oli seal teisigi korjajaid, põhiliselt üle kõige kuldsema keskea, natuke vähem kuldses keskeas naised. Kuulsin kord kuidas üks nendest ohkas ja ütles, et enam ei või marju süüa, muidu ei saa jälle öösel magada. Rääkisin sellest õhtul Silvale, ta hakkas naerma ja rääkis, et naised olid öelnud, et sellest ajast alates, kui marju hakkasid korjama, näevad nad öösiti erootilisi unesid.
Järgmisel päeval jätkasin marjakorjamist, kuni lõunani pistsin kõik katkiläinud marjad tavakohaselt suhu. Lõunasöögi lõpuks jõin poolteist väikest plasttopsi kuuma musta kohvi, ronisin seejärel jälle redelile ja jätkasin korjamist ning katkised marjad läksid jälle suhu. Äkki hakkasin tajuma, et midagi on lahti, põlved hakkasid kuidagi pehmeks minema. See ilming süvenes järjest, lisaks tekkis meeletu toonus, veri tõusis pähe ja käed hakkasid tegevusjanust värisema. Lõppkokkuvõttes tekkis meeletu tahtmine ringi joosta ja kogu hingest karjuda. Hoidsin ennast muidugi kuidagi vaos ja õõtsusin redeli otsas veel tund aega, siis hakkas ülitoonus vaibuma. Ilmselt oli tegemist mingimoelise astelpajumarjade ja kohvi koosmõjuga, sest eraldi tarvitatuna ei ole kumbki neist ka suures koguses midagi sellelaadset põhjustanud.

Peeter

*******************************************************************************************************************

Filosoofiline küsimus.

Ühest ammusest vestlusest Mattiga on meelde jäänud selline Matti poolne mõttekäik:"Sellest ma saan aru, miks naised lennuväljal käivad, naised käivad mehi otsimas. Aga miks mõned mehed lennuväljal käivad, sellest ma küll aru ei saa..."

Peeter