Millesse eestlane usub?
Eestlased on eriline rahvas - nõiarahvas.
Sensitiivid, hiietargad, ilmaennustajad, vitsakeerutajad – jah, tänapäeval nõid enam luuaga ei lenda, kuid nüüd nad ravivad, võtavad maha needusi ja teevad muid imetegusid. Autoriteeti lisavad pseudoteaduslikud mõisted „ kvantfüüsika“, „alfatasand“, „negatiivsed võnkesagedused“ ja selgeltnägija enda „magistrikraad“.
Alternatiivsed teooriad.
Kõik, mis siin sünnib, toimub kellegi meile hoomamatu tahtel. Meist üldiselt ei sõltu midagi.
Talupojatarkus.
Skepsis, mis sunnib meid uhkusega ütlema, et oleme kahtlustavad igasuguste „kahtlaste“ uuenduste suhtes, mõistmata ise seejuures , et tegu on ju kolklusega. Teeme ikka nii, nagu alati on tehtud.
Küllaga leidub Eesti ametkondades alaväärsuskompleksis ja oma töökohast kinnihoidvaid ametnikke, kes kaitsevad siiras usus oma dogmaatilist veendumust: “Aga Brüsselis öeldi ju nii…“, „Sest seadustes on ju kirjutatud nii“, „See on keelatud sellepärast, et pole lubatud“, „Igasugune isetegevus tuleb ära keelata!“ , seda võib sulle öelda suvaline kalasilmne ametnik ka Lennuametist.
Eestlase lapsed on andekad.
Kui laps kukub koolist välja, siis on ta liiga nutikas, et mahtuda meie iganenud koolisüsteemi.
Teame, et Eestil on maailmas eriline koht.
Sest oleme väike, kuid suure võimekusega rahvas. Keegi meie teadlastest vist sai kah Nobeli preemia? Või kui ei saanud, siis tundub, nagu saanuks.
Kõige tipuks usume, et siit Eestist tuleb esimesel võimalusel maksku mis maksab minema pääseda.
Meie palgad on kesised, karjääriredel lühike, kliima kõle ja siinsed inimesed nõmedad.