Klubi uude hoonesse on end sisse seadnud kaasaegne ahjualune, kes tekitab natuke pingeid ja pisikesi probleeme. Ise arvan, et vahel võiks sööke teha ikka majas elav olev kamp koos, tuleks odavam ja suhted oleksid paremad. Niikauaks jääb see ahjualune majja 
!
Juhan Kunderi Ahjualune:
Mõisahärra käskis kokka head sööki keeta.
Seisis ka suur katel tulel, kus kes-teab mitme talle liha sees varises.
Kokk istus katla ees ja õhutas tuld.
Korraga tuleb ahju alt põranda seest väike mehike välja ja küsib:
„Armas sõber, anna ka mulle natuke hüva rooga maitsta! Kõht mul tühi ja süda vesine nagu kalapüüdjal.”
„Ei tohi anda,” vastas kokk: „isegi suur pere ootamas.”
„Anna tilgake leentki!” palus väike mehike uuesti.
„Noh, võta siis peale!” ütles kokk ja andis mehikesele kulbitäie leent kätte.
Aga niipea kui kulp mehikese käes oli, sõi ta silmapilk terve paja tühjaks ja kadus siis jälle ahju alla.
Mis ehmatanud leehoidjal nüüd peale hakata!
Läks vaene mees härra juure ja rääkis asjaloo nuttes ja kaevates ära.
Härra ei uskunud koka juttu esiti küll mitte, aga kui see Jumala nime suhu võttes asja ihust ja hingest tõendas, siis sai härra oma meelepaha üle ometi võimuse ja käskis kokka uue paja tulele panna. Lisas aga kindlasti juure: „Kui väike mehike jälle peaks tulema, siis viruta talle kulbiga pähe!”
Kokk läks tööle ja peagi varises jälle piduroog tulel.
Jällegi tuleb väike mehike ahju alt välja ja palub natuke leent kotikese sisse, mis tal kaelas oli.
„Ei tohi anda,” ütles kokk. „Härra käskis sulle kulbiga pähe virutada.”
„Ära löö, armas sõber!” palus väike mees. „Küll ma sind jälle aitan, kui sul mõnikord kitsas käes on. Mu naine on kodus haige! Ei ole mul roategijat ega vee-toojat. Lase, ma panen ühegi kulbitäie leent siia kotikesse, et vaesel ohkajal natukegi keha kinnitada!”
Kokk mõtles ka: „Ega ta ometi nii häbematu ei või olla kui enne, ja kui palju tema haige naine siis ometi jõuab ära süüa!” Andis kulbi mehikese kätte.
Silmapilk oli leem ühes lihaga kotis, pada tühi ning mehike kadunud.
Mis nüüd teha?
Kokk kaebas härrale jälle oma õnnetuse ning nuttis ja kaebas veel enam kui enne. Härra sai vihaseks kui tuli, sõimas kokka ja lubas teda sellesama korraga majast välja ajada, kui ta kolmaski kord veel oma ametit paremini ei mõista pidada. Väikese mehikese käskis aga härra silmapilk surnuks lüüa, kui see ennast köögis peaks näitama.
Jällegi uus pada tulel.
Väike mehike ka seal.
Kokk võttis kulbi ja karjus: „Härra käskis su otsekohe surnuks lüüa, sina petis!”
„Ära löö, armas sõber! Kes teab, mis puudus ja nälg sind ennastki veel elus ootab. Küll ma sind siis jälle aitan, kui võin. Mul väeti laps kodus näljas, haige abikaasa suri ära: ei ole mul enam söögikeetjat ega joogitoojat. Anna mu väetile lapsele ometi poolgi kulbitäit leent!” palus väike mehike.
Koka süda läks jällegi haledaks ja ütles seekordki hea mees: „Kui palju niisugune lapsepõnnike siis ometi jaksab ära süüa! Säh, võta peale!”
Silmapilk oli aga pada jälle tühi ja väike mehike kadunud.
Nüüd oli vaesel kokal palk oodata.
Väriseva häälega ütles ta härrale: „Väike mees varastas jälle leeme tulelt ära!”
„Sina üleannetu, kasi minema!” karjus härra. „Et sa mind aga siiamaani truusti oled teeninud, sellepärast luban sind veel täna öösiks siia jääda, aga homme pane oma kribu-krabu kraam kokku ning kasi minema!”
Härra pani kupja leent keetma ja ütles: „Kui väike mehike end jälle peaks näitama, siis löö ta otsekohe surnuks!”
„Hea küll, härra!” ütles kubjas. „Küll ma talle virutan.”
Pandi pada tulele.
Jällegi väike mehike seal ja palub natuke leent.
„Või leent sulle tarvis, sina kelm!” karjus kubjas ning virutas väikesele mehikesele kulbiga niisuguse paugu pähe, et mehike kui kera ahju alla tagasi veeris.
Roog sai ka valmis ja härra meel oli hea. „Ega mehike nüüd enam oma nina põletama tule!” ütles ta.
Teisel päeval võttis kokk oma varandusekotikese selga ja tahtis köögist välja minna.
Korraga väike mehike seal, pea rätikuga kinni seotud, ja ütleb kokale: „Tule, sõber, jäta ka mind jumalaga! Mul on sulle teele veel midagi kaasa anda.”
Kokk sammuski mehikesele järele.
Ahju all oli ilus suur elukoht, kus oli mitut moodi asju ja värkisid sees.
Mehike viis koka esimesest toast läbi ja jäi siis väikeses kambris laudikese ette seisma. Võttis laudilt karbikese ja ütles: „Säh, sõber! Siin on su heateo eest palk. Kui sul midagi tarvis on, siis koputa aga nimetissõrmega karbi kaane peale ja nimeta oma soov.”
Kokk tänas väikest meest kingituse eest ning tuli jälle kööki tagasi.
Ka kubjas oli sel korral köögis.
Kokk võttis karbikese, koputas nimetissõrmega kaane peale ja lisas juure: „Leivakott teekäijale!”
Kohe leivakott väljas. Kokk laskis veel mitu asja karbikese abil välja tulla, ja kubjas ei jõudnud karbikest mitte küllalt imestada. Küsis siis: „Ütle ometi, sõber, kust sa selle kalli karbikese said.”
Kokk rääkis kupjale kõik ära ja läks siis ise teele.
„Kui asi nii on, siis pean ma väikese mehikese käest niisamasuguse karbikese saama. Küll ma eilse kõrva-lopsu jälle heaks teen. Oot’, oot’, panen paja tulele!”
Kubjas keedab ja keedab, keedab ja ootab, aga mehike ei tule. Hüüab viimaks: „Sõber, tule ometi külaliseks!”
Oli ka väike mehike seal.
„Miks sa mind kutsud? Mul koka sööki küllalt veel kodus,” ütles väike mees.
„Katsu ometi! Ega ta midagi ei maksa!” ütles kubjas.
Väike mees katsus ka ja ütles siis: „Ole terve! Tule nüüd kaasa, ma maksan ka kulu ära.”
„Mis suur kulu see ka on!” ütles kubjas ning astus rõõmsal meelel väikesele mehikesele järele.
Kubjas sai ka karbikese; tuli tänamata ja sõna lausumata väikese mehikese juurest ära. Ruttas siis härra juure ning palus tähele panna, mis sünnib, kui ta sõrmega karbi kaanele koputab.
Koputas ka.
Karbist tormas väike mees välja, raudnui käes, ja hakkas härrat ja kubjast vemmeldama, kuni mõlemad poolsurnud maas olid. Kadus siis ühes karbikesega ära.
Väikest mehikest ei näinud aga keegi pärast seda enam.
