Kirjutan kahe päeva muljed kokku, sest need moodustavad teatava terviku sellest, et ilma igasugu ilmata saab ka lennata ja päris palju.
Mõlemal päeval kollitasid kõrgemad kihid ja riivamisi mööduvad frondid.
Eilse päeva start nägi sihuke välja.
No ei paista nii, et võiks lennata klubiklassis 130km kaugusele ja tagasi.
Või siis paar pildikest juba teel olles. Task 6:
Task 7:
Väga palju lennatakse suurtes puntides, mis sihukese keerulise ilma puhul on ka mõistetav. Mina oma nullkogemuse pealt arvasin, et nii käibki, aga inglane Will (WII), kellega viimast platsi jagasime, kurtis küll, et “see pole see”.
Üleeile jäin suurest pundist maha oma lollusega. Jälle seesama asi - teistest ainult 50m allpool olles ei tasu “paari spiraali teha et siis kohe järgi minna”. Vahe on ainult 40-50 sekundit ja kuigi arvad, et eesolijad on hästi näha, läheb kuidagikontakt siiski kaduma ja oledki ootamatult omaette.
Üleeile pidime rühkima 130km kaugusele 30-40kmh vastutuules ja üsna olematu ilmaga, mis kohati veel kõrge kihiga kaetud. Eile tekkisid mingid pilveread ja ootamatult said mõned kahe pilverea vahel täiesti sinise taeva all laine! See olevat olnud ainult 0.3-0.5m/s ja tõstis ainult 500m kõrgemale. Pilvepiir oli ainult 900 ja protsentuaalselt nagu suur võit, aga nii kõva vastutuule puhul ütles Will, et sisuliselt võitis ta ainult ühe tõusu. Oleks olnud tavaline päev, siis oleks see olnud trump, aga kuna pea kõik läksid platsile, siis ei andnud see midagi.
Suurest grupist end iseend maha jätnuna avastasin end poolakate seltskonnast, kellega hakkasime suurt gruppi taga ajama. Ridali mõistes ikka täiesti olematu ilmaga suures vastutuules oli kolmekesi lendamisest suur abi. Läbematus lõi sisse - räbalaid oli igasuguseid ja katsetasin muid variante ja ootamatult olingi poolakatest selgelt kõrgemal. Mõnda aega edasi läksid ka nemad lahku, J1 tuli minu juurde ja siis otsisime edasi. Kuni ühes kohas mitte midagi ei leidnud. Poolakas jäi minu selja taha ja ma pidasin end eelmise lõigu põhjal ka tegijaks ja sestap läksin järgmist tõusu otsima. See lõppes nii, et mina jullasin pool tundi ja läksin platsile, tema lendas terve tunni ja läks ka platsile, aga oluliselt parema tulemusega.
Minu platsi kandis oli maapind ikka väga kupliline, siledat kohta polnud kuskil. Märkasin väga äkilist orunõlva ja läksin päikesepoolsele nõlvale mäeveerutermikat tegema. Platsi olin eelnevalt ühe kupli tipus välja vaadanud, lasin ratta välja ja pärast logist vaatasin - ainult 140m kõrgusel maapinnast sain tõusu. Väga turbulentne, aga toimis. Vahepeal peksis 4m/s. Kui olin juba talutaval kõrgusel, jõudis minu alla venelaste AS. Saime kahekesi 500m peale ja see oli ka kõik. Mina läksin varem välja vaadatud platsile, tema mõni km eemal. Plats iseenesest oli ilus:
Eile oli siis veel kehvem ilm. Üks Arcus startis lausa kolm korda. Mina sattusin ka lennuväljale tagasi maandujate punti. Teisel stardil sain minema ja edasi sain kõva enesekindluse laksu… kuni logide analüüsini.
Peale teist starti õnnestus ASG-32le tõusus täiega ära teha. Uhke tunne oli küll - see purilennuk maksab 20 korda rohkem kui Jantar, aga näe, termikas on kehvem :-).
Seejärel lendasid üle pea mõlemad lõuna-aafriklased. Kõigepealt kerisin L-st mööda (aga tema on ka alat kehv tõusudes) ja kimasin CL-ile järele (usaldasin teda, sest ta võitis siin ühe päeva). Kolmekesi otsisime olematu taeva all tõuse ja siis ühel ülelennul tegin mõlemale pikalt ära. L läks sealsamas lausa platsile ja minul õnnestus leida järjest kaks väga asjalikku tõusu. CL tuli pärast minu alla, aga see oli ka kõik - sealt algas meile mõlemile pikk-pikk lõpulend platsile. Kuidagi õnnestus mul CList kaugemale lauelda.
Niimoodi päeva kolme tõusu ässana võtmise järel oli tunne lausa nii hea, et õhtusel jooksul läbisin kilomeetreid ka 15 sek kiiremini kui muidu 
Tegelikult ma nii äss ikka ei olnud. Otse minu ees läksid teisele stardile LM ja LX ja nemad valisid teise tee ja lendasid kaugemale. Tegu oli põhimõtteliselt kahe paralleelse reaga ja see teine toimis paremini.
Veel suurem aps oli aga see hetk, mis sundis lennuväljale tagasi maanduma. Mittetoimiva pilve all läksid osad vasakule, teised paremale. Läksin ühe pundiga kaasa, aga kukkusime üheskoos 300m kõrguseöe LAKi tehase korstna kohale, mis üldse ei toiminud. Arcused läksid meie pundist üksteie järel maanduma. Ühel hetkel sakslased liikusid ära üle lennuvälja, mina jäin teistega, sest kõrgus tundus madal koha vahetamiseks. Aga tegelikult polnud väga kaotada - see teine tõus oli meie mõistes kolmandas pöörangus ja sealt oleks ohutult maanduda saanud. Tulnuks julgemalt teise tõusu hüpata ja nii oleks varem starti saanud, mida oli hädasti sel päeval vaja. Aga kes teab, et teine tõus parem oleks olnud? Ei tea, võib-olla sakslase teadsid raadiosidega. Kuulan siin aeg-ajalt teiste raadioid pealt ja käib üks pidev mulin.
Plats niisiis hea, lõpp hea. Seekord sättisin end meelega kohta, kus üks purilennuk juba ees. Sai inglismaa kogemusi kuulata ja uudistada Horneti käru. Sellel käib kõik teistpidi. Purilennuk lükatakse tiisli poolt sisse, selleks tuleb tiisel lahti lammutada ja teise kohta tõsta. Tiivaots ei liigu toetu käru põrandale, vaid ripub laes liikuval siinil. Tiiva tüveotsa ei tõsteta, vaid lükatakse suurte ratastega kärus mööda maad. Purilennukit ei panda käru otsa peale vankrisse, vaid nelja rattaga vanker nihutatakse purilennuki alla, kangiga tõstetakse kaks ratast üles ja purilennuki ratas õhku, ratas sisse ja käruga purilennuk rohu sisse sisuliselt kõhuli. Siis tuleb kere kärus läbi muda vankrini nügida.
WII Hornet oli nii uhkelt teibitud, tiiva sisse minevad juhthoovad õhukindlalt kinni jne, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele talle demoda DC aerodünaamilisi innovatsioone - olematut värvi, ohtraid mõlke tiiva all ja peal, siit-sealt minema lennanud värvitükke jne. Will ütles, et inglismaal ostetaks Jantar Std 3-sid hulgi, pidada heas kirjas olema.
Aga ma üldiselt ei kurda - minu arvates lendab DC teiste Jantaridega täiesti võrdselt. See purjekas tasub oskaja meeste juures ära renoveerida, siis on suurem lootus et aerodünaamika säilib.
Lõpetuseks kolm asja ndale meeldetuletuseks
- agressiivsemalt tuleb punti hoida
- kui otsest ohtu ei ole, siis tuleb edasi minna niipea kui tõus on pettumust valmistav
- oma peaga mõtlemine on fifty-sixty. Ajutist edu olen kindlalt saanud, aga loeb lõpptulemus. Oma kavalust tasub tähistada peale finišijoont, mitte poolel teel olles
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse