WGC 2016 3. võistluspäev

See on lugu sellest, et võitmiseks on vaja Suuri Mune. Õnne ka, aga üldiselt külastab õnn tugevaid.

Inglased võitsid täna teisi kindlalt. Ilmast oli näha, et AAT tuleb lennata võimalikult lühidalt. Aga katsu sa seda teha, kui ilma üldse polnud!

Stardis oli täielik mahtra. Pukseeriti 600 peale, pilve piir 700. Kogu piirkond oli täiega overcast keskmise kihiga ja siia-sinna tekkisid räbalad. Kogu seltskond pidi siis nende räbalate alla 100 meetrise kõrgusevahe sisse ära mahtuma. Olukord lahenes nii, et “õnneks” kukkusime pidevalt 500 peale tagasi ja nii tekkis ruumi rohkem... Räbalad arenesid nats kõrgemale enne starti, aga kuna neid oli ikka vähe ja pilve alus erinevatel kõrgustel, siis kimati pool tõusu udus, pool legaalselt läbipaistvas õhus. Enne udusse kimamist nägin silmanurgast teise pilve nurga alt tulevad pilveni jõudnud sellid meie tõusu, aga mina samal ajal udusse sukeldumas. Ei näinud mina teisi ega nemad mind, ees lendavat piduriklappe avavat purilennukit oli ainult näha.

Sihuke andmine oli, et screenshotti FLARM pildiga ka ei saanud tehtud, lisan siia ühe pildi eelmisest päevast. 14 purjekat korraga koos, aga FLARM kustutab ohutult kõrgemal ja madalamal olevad purjekad pildilt ära. 

Peale starti hoidsin gruppi, aga räbalate all vehkides kippus seltskond ikka hajuma erinevate räbalate alla. Ilm oli endiselt selline, et 800 peal hakkasid juba end väga mugavalt tundma (et “oo, kõrgust juba küll, lähme aga edasi”)… Tegin ühe pildi ka. Sel hetkel olin 900m kõrgusel ja pilt täpselt selles suunas, kuhu vaja minna oli:

Selle koha peal siis inglased teistele ära tegid. Vaata trajektooripilti - nemad (punasega) läksid lühimat teed pidi, teised (sh mina) ringiga. Selle käigus kukkusid nad 450 meetri peale. Ehk siis kui ei riski, siis šampanjat ei joo!

Üks oluline oskus, mida järgi aitama pean, on hammastega pundist kinni hoidmine. See õnnestub üldiselt 25% teekonnast, siis ikka kipub mingi hajumine tekkima ja olengi omapäi.

Nii läks ka kolmandal päeval. Järsku olin üksi, natuke hiljem avastasin hoopis ennast gruppi juhtimas. Lõuna-aafriklane, valgevenelane ja ameeriklased kannul, hakkasin edasi tegutsema (sest varasematest tulemustest oli teada, et keegi neist pole kuigi kiire ja nende järel lendamine mingit tulemust ei anna). Logidest on näha, et ma hüppasin üle üks pilv liiga vara (helerohelise värviga, ja kukkusin selle käigus 500m peale). Esimesest teise punktini oli kaks paralleelset teed ja see teine ilmselt töötas paremini. Siinkandis oli ilm vähe parem ja alus täitsa normaalne, aga läänest hakkas selga tulema cirruse kiht. Pöördepunkti võtsin üsna viimasel minutil ja kaks järgmist tõusu olid osaliselt juba kihi all. 15 minutit varem samas kohas olemine oleks kiirust oluliselt parandanud.

Ülejäänud tee koduni sisendas natsa enesekindlust (kuigi see kindlus mu tulemust kuigivõrd ei parandanud…):

- tõusudes tegin stabiilselt teistele ära ja lahkusin järgmise pilve alla ees, teised mugavasti minutikese minust tagapool. Häda selles, et ma ei olnud parem parimatest, vaid tagumise otsa meestest

- lõpulennul tegin südame seekord kõvaks ja hakkasin lauglema siis, kui kompuuter näitas 65m varu. Oli taganttuul ja üldiselt on teada, et õhtuti metsad siin kannavad ja see peaks olema piisav (kuigi närviline). Oleks viimane tõus olnud 2m/s, aga oli pigem alla 1 ja nii ma lõuna-aafriklase jullama jätsin ära jära tulin. Delfiinitades kõikus kõrgusevaru üles-alla, aga nukraks olukord ei muutunud. Lõuna-aafriklase päev aga oli must - sai minu käest lõpus pähe ja maandus ka ratas sees

- teekonnavalik on mulle veel mõistatus, aga õnneks on kohati see teistel samamoodi. Teisel päeval võitsin tänaseid võitjaid inglismaalt, sakslasi, belglasi (kellel pidevalt meteoroloog raadios värsket satipilti edastab)… Täna oli siis jälle vastupidi - inglased ja sakslased kõige ees.