Lugu sellest, et loodusesse tasub aupaklikult suhtuda
31. mail oli teada, et lõuna poolt läheneb front. See tekitas haruldasi pilvekihte ja kiusatuse purilennata madala pilvekihi kohal. Vihm tüüris lennuväljalt mööda, termika oli selgelt kadumas ja kiusatus oli kaunist vaadet nautida kaua saab.
Nii tundus Einari teade raadios “tuul on 20 m/s” helliku piuksuna. Mõtlesin veel, et kuidas Einar seda niiväga teab, sest tol hetkel ei olnud meil töötavat tuulekiiruse mõõteriista lennuväljal. Üleval ei olnud ei turbulentsi ega midagi muud otseselt ohtlikku. Kokpit ju täis kaasaegset tehnikat, mis näitas selgelt tuule kiiruseks 30 km/h (umbes 8-9 m/s, ehk kökimöki), ehk siis “Einar näeb tonte”...
Otseselt vaielda ka ei tahtnud, nii kütsin kõrguse põletamiseks mõned sõlmed ja siis maanduma. Niipea, kui Ridali bussipeatuse kandis madalamale jõudsin, tabas paras ehmatus: maa sõitis all paremalt vasakule, triivnurk oli nii suur! Vajutasin aga kiirelt 150km/h sisse ja viimased pöörangud ajasin võiemalikult laiaks, et natuke diagonaalis maanduda. Maa lähedal turbulents nats segas ja ratas ei puutunud maad kõige sujuvamalt, aga Jonker käitus perfektselt. Viis minutit hiljem maandus Dimona propiga mättasse.
Logist on näha, et 300m peal oli tuul juba 50 km/h, kui maa “külg ees” liikuma hakkas 60 km/h ja vahetult maandumise eel 66 km/h. Einari 20 m/s oligi enamvähem õige hinnang!
Õppetunnid:
- ei küsinud raadios üle ilmaolusid. Uskusin oma instrumente, aga mitte objektil viibivat vanemat seltsimeest. Ilm minu asukohas praegusel hetkel on oluline, aga purilennukile on samavõrd oluline ilm maandumise asukohas mõned(kümned) minutid hiljem!
- ei olnud Eestis ammu äkilisi ilmasid kogenud ja tekkis tunne, et hullu tuult on ainult ameerikas ja mägedes, mitte Eestis.
- kui juba jamaks läheb, siis paanikast pole üldse abi. Olen väga rahul, et käisin mägedelennu koolitusel. Seal oli esimene õpetus, et maanduma tullakse kõrgelt ja kiirusega isegi 150 km/h. Jube hea oli “riiulilt” võtta õpetus, ja säilitada natuke rahulikum meel.
- samas jätsin tähelepanuta mägedelennu koolitusel sada korda korratud õpetuse – loodusnähtusi imetledes ja pildistades kipuvad asjad juhtuma...
- jäin lihtsalt hätta mõõtühikute konverteerimisega. 72 km/h on ju kole, aga 20 m/s lihtsalt number. Oleksin ma tuule kiiruse õieti arvutanud, siis oleks ma ilmselt Einari sõnu tõsisemalt võtnud.
Lood rattast
Nii palju jama rattaga ei ole mul ühelgi hooajal varem olnud.
Meose lennupäeva eel Ridalis harjutuslendu tehes oskasin kõhu peale maanduda. Kuidas see juhtus, ei oska siiani seletada.
Pociunais unustasin madalalt finisheerides lausa kaks korda ratta välja lasta. Õnneks tuli seal teha peale finishijoont pikk-pikk maandumine, st kiirust oli ja oli võimalik viimasel hetkel teha üks kits, ratas välja lasta ja õnnelikult maanduda.
Võistlustel platsile minnes sattusin värskelt koristatud põllul kombaini sügavatesse rattamustri jälgedesse, mis väristas ratta müraki sisse. Tiiva olid vett veel poolenisti täis ja see mats jättis ka päris kõvad kriimud põhjale.
Sinine taevas
Leedu võistluste õppetunde on mitme lehe kaupa, ja need on juba kirja ka saanud. Tagantjärele tooksin ehk välja sinise taeva all lendamise “krõksu”, mis peas ära käis. Vanasti oli nii, et kui üldse lendama läksin, siis lendasin pilvedeta ilma korral lennuvälja ümbruses. Pilvede alt pilvitusse piirkonda nina ei pistnud, sest “seal mujal ei saa ju üldse ilma olla, sest näe, pilvigi pole”. Leedus olid aga enamik lende ilma pilvedeta ilmaga.
Nii põrutasingi võistlustelt tagasi tulles allatuult Karksini, siis Abjale, siis Mõisakülla... Vaatamata sellele, et selja taga oli näha kuidas pilved järjest ära auravad. Logi vaadates on näha, et kogenuma purilenduri Mati otsus Tõrvas ümber pöörata oli tegelikult õige. Järgmise pildi peal on näha, milliseid tõuse tuli võtta ja kuidas kandis:
Julgusest on kerge hulljulguseni üle põrutada, ja eks mu tolle päeva lend oli natuke ülbe küll. Sinise taeva kartus on usutavasti harjutamise asi. Kevadel olen ilmselt samas kohas tagasi kus enne, ehk siis mitteülbe.
Kaks ärajäänud kindlustusjuhtumit
Juhtum 1: sattusin mina pilve alumisest piirist kõrgemale (ärge küsige detailide järele...). Samal päeval lendas peale minu ainult õpilaslendur M, keda teadsin ka mõnda aega tagasi toimunud raadioside põhjal kõrgel lendavat. Lähenesin külje pealt järgmisele pilvele ja hirmus kiusatus oli jalutada pilve päikesepoolses ääres, üks tiib pilve riivamas. Hõikasin kolm korda raadios, M ei vastanud. Pisukese kõhklemise järel otsustasin siiski plaanist loobuda ja suundusin pilvest eemale. Jõudsin vaevu seda teha, kui M pilve tagant välja lupsas, enamvähem täpselt selles kohas, kuhu ma mõtlesin minna.
Terves Eestis ja Lätis lendas sel päeval ainult kaks purilennukit ja need olid ka kokkupõrkamise ääre peal!
Mitte ükski kursus ega peatükk purilennuki raamatus ei ole olnud nii mõjus ja näitlik õpetus selle kohta, et silmad-kõrvad tuleb alati lahti hoida!
Juhtum 2: tegin mina demolendu lennuväljal viibivatele külalistele. Polnud ammu Jantariga lennanud ja selle väärtus ei ole enam käe sees. Nii juhtuski, et madal ülelend jäi natuke aeglaseks ja pärituuleosa läks asjatult kaugele. Lennuvälja loodenurgas vaatasin välja juba ühe pehmema ja väiksemate puudega soolaigu hädamaandumiseks... Kole oli olla.
Maandusin siiski täpselt õiges kohas ja publik ilmselt ei märganud midagi. Einari treenitud silm nägi olukorra siiski ära ja ma olin vaimult valmis täitsa ajutist lennukeeldu saama, ja asja eest.
Viktor kunagi aastaid tagasi manitses mind ka, et ülelennul tuhandel korral ilmselt midagi ei juhtu, aga tuhande esimesel juhtub. Nüüd nägin ära, et ongi nii!
Kaks kingitust
Sel aastal sain suurepärase sünnipäevakingituse. Reeno ja Jaak olid lahkelt abis ja nii saimegi pilvede kohal lennata:
Teise vahva pilvelennu sain ka, aitäh Ivarile motopurjeka eest (Triinu pilt)!
Ja kolmanda kinkisin endale ise:
Varia
Sel aastal jäi jälle 500km FAI kolmnurk tegemata (üks 500km lend ikka tuli, 24. mail, aga too koosnes 300+200 km kolmnurkadest). Eestisse mahub napikalt üks 500 km FAI kolmnurk ära, ja selleks tuleb Rakverre minna. Vaimu valmis panekuks käisin Tamsalus ära ja see oli hea - meri paistab juba seal väga harjumatult lähedal, aga Rakvere on veel põhja pool: https://skylines.aero/flights/50714/
Last but not least
Aitäh Einarile mind Leetu kupatamise eest. Elu esimesed võistlused olid ikka kogemus täiesti teisest dimensioonist. Ilma pealekäimiseta ei oleks ma sinna nina toppinud.
Aitäh klubile ja eriti õpilastele, Kerdile ja Einarile ning kaaskursantidest Alarile ja Heinarile, ilma teieta poleks ma instruktori paguneid saanud.
Aitäh Ivarile, motopurilennuki minu kätte usaldamise eest! Purilendamine on muidugi üle kõige, aga isetahtsi õhkutõusmise vabadus on ka suur asi.
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse