Kõle tuul ja tühi väli

Vastu maad suruv pilvitus,lörtsine maapind ,muttide mullakuhilad,üksikud ronkade kraaksatused.Kellele selline ilm ja vaatepilt küll meeldida võiks.
Eestimaa sügis ,on seda tuhandeid kordi varemgi olnud,on veel pimedamaid aegu olnud.
Veetsin mõned päevad Ridalis. Kiisu ootas seltsi ja pai tegemist. Oh kuidas loomake nautis kammimist ja kõndida metsa all oli pea võimatu,aina vigurdas ja pildus pikali.Kraapis puid , himustas silmadega puudel lendlevaid tihaseid ning puukoristajaid.Panin puudele võrgukotikestega pekki.
Ikka selleks et peki himustajaid ligi meelitada.Tulid tihased,igas mõõdus ja värvis.Üllatav,kust nad küll nii ruttu ära jagavad ,et siin on midagi mis süüa kõlbab.
Isand puukoristaja ,loomult ülemuslik ja ennast maksma panev.Liikumisel rohkem pea alaspidi kui ülespidi,väle ja samas minutiteks ühte poosi tarduv.
Kiisu jälgis kõike maani ulatuvate kuuse okste alt,kõrvad kikkis ja iga krõbina peale suunda muutmas.Ei ühtegi muud liigutust.Kui ometi saaks!!!
Unistada ikka võib.
Keegi kutsus kohale Eesti metsade ühe värvikama linnu,pasknääri.Sättis puuoksale,vaatas pekki ja peidus kassi.Lõputu aja vahtisid nad tõtt.
Pasknäär pead pöörates ühte külge ja teise külge,ikka vaheldumisi vasaku ja parema silmaga.Nagu ei usuks et sama pilt mõlemast silmast .
Proovis pekitüki võtta koos võrguga.Ei läinud korda.Seekord.
Lõi siis tiivaga ja läks odavamat kraami otsima.