Viimane võistluspäev

Määrati 3h AAT ja teekond neli korda edasi-tagasi ümber lennuvälja. Täpselt paras, et mitte üle pingutada ja vältida platse. Õhtul kell 20 on lõpetamine ja enne tahavad paljud oma laagri ja purjeka kokku panna.

Kuidagi läbi ime õnnestus mul selle päevaga üldarvestuses koha võrra tõusta, kuuendaks. Ilm tõotas ennustuse põhjal tulla kõva. Aga võta näpust, enne starti oli aga vastupidi. Jube piin, pilved kohe üldse ei toiminud. Ma oma peaga mõtlesin, et on vaja võimalikult kaua oodata, et õhk soojeneks ja termika käivituks. Selle miinuspool on, et mägedes kasvab pilvetekk peale. Protokollist oligi näha, et võimalikult vara startinud said esimesed kohad.

Teekonnal põhja poole läksin oru ja päikese poolt, RZ piki harja varjus, aga ootamatult sai pisikese edumaa. Jõudsime Martini kõrvale aheliku lõppu ja seal on vaja hüpata üle oru kõrgema Mala Fatra aheliku peale. Võtsin seal kõrgust palju sain, AAD pürstis kiiruga edasi ja jäigi hätta. Mina otsisin kõrvalaheliku pealt ühe sooja koha ja näkkas. Metsad on siin üldiselt külmad ja ei tööta, aga on vaja suhteliselt pisikest lagendikku, et tekiks temperatuurikontrast ja seal enamasti näkkab. Käisime matkamas ka ja lehtmetsade all on temperatuur vähemalt 5 kraadi külmem kui päikese käes.

Mala Fatra jõudsin peaaegu RZ-le järele. Ühe tõusu jagu vara keerasin tagasi, oleks võinud ära käia sama kaugel nagu RZ.

Tagasiteel oli Mala Fatra veel rohkem varjus. Samas oru servas variante tundus ja polnud vaja pabistada. Nüüd pani RZ samamoodi puusse nagu AAD sama koha peal (Mala Fatra lõunanõlval), ja minul jällegi näkkas. Aheliku lõunatipus õnnestus isegi midagi mäeveerulennu sarnast teha: https://www.youtube.com/watch?v=sA3by7KTQmc

Videost on näha, et mäeküljed on varjus, aga inertsist veel tõstavad. Orus paistab päike, aga ilm on seal üldiselt nõrk (üksikute, ja vahel väga oluliste eranditega). Video lõpus on näha Prievidza poole viiv ahelik, kuhu on vaja üle hüpata. Hüppe järel jõuab harjale nii madalale, et harja peal olevate raadiomastide lähedal peab juba hoolikalt vaatama, et neile otsa ei kima.

Selle koha peal sattusin hädasse, no ükski kõrvalaheliku pilv ei töötanud ja kiirus kukkus väga ära. RZ, kes ka hädas oli, vajus Martini kohale, leidis sealt siiski ühe pilve ja keris üles. Mina lendasin enda arvates õigesse kohta, aga ometigi õnnestus hädisel RZ-l järele jõuda ja natuke möödagi minna.

Prievidza kõrvale jõudes oli edasine vormistamise küsimus. Pilved olid ilusaks arenenud, tõusud üsna head ja kogu ülejäänud teekond lõpulennu kaugusel.

Kogu päeva RZ-iga kemplemine andis temast parema koha (tema lendab ka JS 21-meetri variandiga)

Kokkuvõttes

- mägedes on justkui kaks mõõdet juures: esiteks suhteline kõrgus ise. Ei piisa enam altimeetri vaatamisest, peab kogu aeg hindama, et kas jõuab järgmisest ahelikust üle või mitte. Teiseks pidevalt muutuv ilm, päike, pilved ja tuul. Kõik see 2 nädalat oli tuul üsna nõrk, mis tähendab et iga mägi ja mäeahelik tekitas enda kohaliku tuule. Kompuutrid näitavad tuult küll, aga alles peale kohale jõudmist ja paari ringi tegemist. Selleks, et kiiresti lennata, tuleb need esimesed paar ringi ka õieti teha - üks ring on peaaegu 30 sekundit ja niimoodi paaril mäetipul valest kohast otsimist annabki 5 minutit kaotust võitjale nagu naksti.

- praktiliselt kõigil on mootorid. EM ja MM ajal ma ei tunnetanud erilist vahet, aga FCC ajal märkasin, et minu lennukiirus sellest muutus ikka päris kõvasti. Ju siis oli peas mõte, et “see on üks tore puhkus ja lennulaager”, mitte veri ninast välja sport. Niipea kui oli platsile minemise oht, valisin konservatiivse kiiruse ja teekonna. No ei tahtnud 30-kraadises soojas põllu peal 2-3 tundi autot oodata.

- lennata ikka sai, kahe nädalaga kogunes 60 lennutundi. Ivar kirjutas oma reisikirjas, et käis mootorlennukiga 20 lennutunniga Nordkappis ära...

- poodiumile poleks jõudnud, aga auväärse 4 koha nimel oleks saanud heidelda küll kui poleks olnud seda õnnetut neljandat taski ja sisuliselt elu esimest mägedelendu: https://www.soaringspot.com/en_gb/fcc-gliding-2020-prievidza-2020/results/combi

Lõppu mõned ilupildid ka

Teel objektile peatus Kõrg-Tatrates Hrebienok. Siin tasub terve päev veeta, aga meil oli ainult 4 tundi aega

Tüüpiline lõpulend

Kellegil oli päris paha päev. Paistab, et purjekakärule sõideti tagant sisse:

Löditiivaliste paraad:

Nüüd on teada, mille taha hea tulemus jäi: need raamatud jõudsid postiga kohale alles peale võistlustelt naasmist!