Ei hakkagi kohe salgama, et seda kirjutist suunab tohutu ego ja eneseimetlus, kuid siiski veel midagi... Tahaksin, et Ridali maandumisvõistlustel oleks kasvõi ükski kahekordne võitja lisaks ühele neljakordsele.
Niisiis - miks neljakordne olla on halb? Kui ma võitsin esimest korda, siis olin õnnelik kui laps uue mänguasja üle. Kui võitsin teist korda, siis olin õnnelik selle üle, et ehk see üks kord polnudki juhus. Kui võitsin kolmandat korda, siis kostus autasustamisel väljend "nagu alati" esimest korda. Tõsi küll, vahele mahtus ka mõningaid madalamaid kohti esiviisikus, kuid ikkagi...Eelmisel aastal ma ei osalenud. Eelmise aasta võitja viibutas minu suunas veidi näppu ja ütles, et eks järgmisel aastal vaatame. Lubasin vaadata. Sest mitteosalemine võib ju tõepoolest tähendada ka argpükslust ja hirmu oma tiitel võistluses kaotada. Kaotus on aga häbiasi. Pärast võib legende tekkida ja puha. Umbes nii, et kui raamatuie rapsitakse, siis on küll päris p....s.
Aga nüüd asja juurde: kuidas siis ikkagi võita? Kas mina olen hea lendur? Võiks ju nii arvata pärast neljakordset võitu, eriti veel olukorras, kus pole isegi kahekordseid võitjaid. Oh, ei, sõbrad ma pole üldsegi hea lendur.Sellest said aru ka kõik 2007 aasta maandumisvõistluste osanikud, kes olid sunnitud tõdema, et "nagu alati" võidab jälle Soe Jaan. Pärast viimast lendu lontsisin kohtunikelaua poole, mitte keegi ei teinud minust väljagi, rääkimata käesurumisest. Meenutasin kadedusega eelmise aasta võitjat, keda koheldi kui kangelast. Ja õigusega: kõik said ju aru, et mäng pole puhas ja mul on Miss Fortuunaga erilised suhted. Sellest siis järgnevalt.
Kuidas ma siis miss Fortuunaga tuttavaks sain? Kõik ju teavad, et ma armastan õlut juua ja mõne arvates ehk liig paljugi. Kunagi oli õllepudeli korgi all võit, mis ütles, et selle pudelikorgiga saad veel ühe pudeli, ja kui tolle pudeli korgi all on sama märk, siis... ja nii edasi. Nii mul need pudelid siis kogunesid ja jummala tasuta. Ühel hetkel ilmutaski end siis miss Fortuuna ja ütles, et võib mind aidata ka muudes asjades, kuid sel juhul peaksin loobuma tasuta õllest. Veidi mõelnud, otsustasin miss Fortuuna abiga kehtestada end täpsusmaandujana ja edaspidi õlle eest ise maksta.
Sellest ajast peale lähebki mul maandumisvõistlustel suht hästi. Mitte ka päris igal aastal, sest ka miss Fortuuna ei soovi liigsete kahtluste tekkimist.
Mis siis on võitmise algoritmiks? Peab ütlema, et miss Fortuuna jälgib meid kõiki meie tugevamates tegemistes. Ega temagi viitsi põhilisi asju ümber tegema hakata. Põhiline on aga, et temaga saab kaubelda asjade vahetamise suhtes. Seega peab teil kuskil vedama. Kui kohe üldse ei vea, nagu minul vanasti, siis jooge parem õlut! Ka sealt võib alguse saada teie parem suhe miss Fortuunaga, sest talle meeldib järjekindlus. Niisiis, kallid klubikaaslased, kel vähegi soovi, vahetage midagi välja! Näiteks Viktor võiks ohverdada oma fotogeenilisuse ja peateadja staatuse, Habe oma staatuse,kus teda peetakse purilennu peainstruktoriks, itimehed aga oma kõrge positsiooni (kurat teab, kui kõrge see tegelikult ongi).
P.S. Miss Fortuuna lubas mulle ka viiendat võitu...ei teagi, ta on mõnikord na valelik kah.
- Kommenteerimiseks logi sisse
Tõnis õnnitlemas
einar
Jaan, tunnista ausalt, mitu
Jaan, tunnista ausalt, mitu õlut selle teksti kirjutamisel sul sees oli ?
einar
Jättes kõrvale
Jättes kõrvale filosoofilised ja inimsuhtelised aspektid, on esikolmiku (tehniline) algoritm suht lihtne:
1.Tuleb suvel palju maanduda igasuguste erinevate vastikute ilmadega. Seda saavad Ridalis mootorlendurid, õpilased ja taksojuhid. Osad ka väga pikast kogemusest vanast rasvast. Seda siis tarvis, et jõuda kasti algusesse kenasti õigel kõrgusel ja õige energiavaruga iga ilmaga.
2.Teatavat enesekindlust on tarvis, teiste järgi joondujad peamiselt kaotavad, kuna üritavad viimasel hetkel mingit imenippi või valemit leiutada /tabada teadlikult.
3.Fortuuna vaatab pigem 25 versus 21 valikut. Üks aasta ma tegin isegi statistikat. Ühel lennukil saadi mingi 40% vähem punkte kui teisel. S.t. mõlemaga on võimalik võrdselt kasti tabada ja stiilipunkte saada, aga 60+ punkti alasse ilma fortuunata ühega ei ole võimalik. Tüürilõtkud segavad enamusel, minul aga näiteks pole võimalik vajaliku kiirusega piduriklappe opereerida külgtuules, kuna 21 kabiin on istumiseks sentimeetrit kaks lühem ja põlv jääb liiga kõrgele.
See võitmise värk seega ei ole väga müstiline ja fortuunaga seotud.
Müstikat oleks hulgalt rohkem kui meil vahelduseks ka mõned purilendamise, mitte maandumise võistlused korraldataks. Kus siis egod väriseks, sotsiaalsed hierarhiad käriseks...
Jõudes nüüd tagasi seesinaste filosohvtiliste, psyhologistiliste ja müstiliste aspektideni - igatsorti mootoripõristajaid ja häid maandujaid on eestimaal piisavalt. Hobuse kinnipidurdamine ei ole millegipärast mainstream spordiala. Muidugi, kui ratsaspordiliidus võtavad kõik parimad istekohad oma naba imetlevad õlletarbijad, siis kindlasti varsti ka saab selleks.
Hää, et mu proosatükk
Hää, et mu proosatükk ikke meeldis, vähemalt külmaks ei jätnud. Proosas ei tunne ma end kuigi kindlalt, Viktori vastu ei saa kohe kindlasti ja juba põdesingi, et äkki ei loetagi. No aga eks ma ürita ka proosa alal areneda. Vastused olid sellele lörajutule igatahes hämmastavalt tõsised. Ja otse loomulikult soosis mind ka veel purilennuk.
Ja miks Elmer folklooris nii nõrgalt esindatud on? Ta on ju tohutult andekas. Lausekombinatsioon IGATSUGU MOOTORIPÕRISTAJAID JA HÄID MAANDUJAID ON EESTIMAAL PIISAVALT. HOBUSE KINNIPIDURDAMINE EI OLE MILLEGIPÄRAST MAINSTREAM SPORDIALA teeb kadedaks iga sürrealismi alal katsetaja.
Veerpalu kummargil ees, Mae
Veerpalu kummargil ees, Mae sirge seljaga tihkelt-tihkelt järel, koduselt Tehvandi staadionil... jaaa, tuleb ära, lume tuisates, publiku rõkkava pilgu all, elegantne paarispidurdus... Vaikuses vaadatakse kohtunikelaua poole. Hindepallid tõusevad... nii ... ja ongi nii, ongi nii, Eesti on jälle maailmas esisuusapidur. Karmis rahvusvahelises konkurentsis on jälle saadud hakkama. Täna on järjekordne eesti suusatamise suurpäev.
Aamen
Aamen