Tartu Lennuklubi ajalugu lühidalt

Tartu Lennuklubi ajalugu lühidalt

Tartu Lennuklubi sünniaastaks võib lugeda 1963.aastat, mil klubi alustas iseseisvat tegevust. 13. novembril registreeriti klubi NSV Liidu ALMAVÜ Isetegevusliku Lennuspordiklubina. Kuni selle ajani tegutseti ALMAVÜ Tallinna Lennuklubi filiaalina. Muidugi oli purilennutegevust Tartus ka enne II maailmasõda, kuid tolleaegse lennutegevuse kohta teada olevad andmed vajavad veel täpsustamist. Klubi esimestel tegevusaastatel lennati Tartu külje all, siis koliti Võru lähedal asuvale Ridali lennuväljale. Klubi ülemaks oli alguses Ambre, seejärel määrati klubi juhiks endine Nõukogude sõjaväelendur Pjotor Bogomolov. Esimesteks klubi purilennukiteks olid KAI-11, HLK-1 ja kaheistmelised õppepurilennukid KAI-12 "Primorjets" (Tšehhi purilennuki LF-109 "Pionyr" arendus NSV Liidus), mis tõmmati õhku Tšehhoslovakkia päritolu vintsiga "Herkules-3".

Mõne aasta pärast saadi ka esimesed täiendväljaõppeks vajalikud kahekohalised Tšehhoslovakkia päritolu purilennukid LET L-13 "Blanik". Algväljaõpe toimus purilennukitega A1.

Kui rääkida sportlikkust purilennust, siis esialgu lennati termikalende vaid lennuvälja läheduses, marsruute veel ei lennatud, sest puudus platsilt lennuväljale tagasisleppimiseks vajalik puksiirlennuk. Marsruudil lendamine purilennukil oli sel ajal veel Eestis suhteliselt uus asi, kuid lennuklubi arenes pidevalt. Igal aastal võeti vastu uusi liikmeid, korraldati uusi kursusi ning igaks sügiseks lõpetas purilenduri algväljaõppeprogrammi ligi 10 tulevast purilendurit. Seda tänu omaaegsetele lennuentusiastidele  Harald Porro, Rein Porro ja Kustas Kõiv. 1968.a. sügisel oli klubil juba 2 purilennukit KAI-12 "Primorjets", kolm purilennukit L-13 "Blanik", kaks motovintsi ja saadud ka esimene mootorlennuk Jak-12.

1968. aastal klubi alluvus muutus, Eesti alluvusega suhteliselt iseseisvast klubist sai ALMAVÜ Tartu Tehnika- ja Lennuspordiklubi, mille juhtimist koordineeriti üha rohkem ja rohkem Moskvast. See andis tunda ka klubi töös. Töökeeleks hakkas pealesurutult kujunema vene keel. Rohkem hakati reglementeerima (loe: piirama) lendamist, üha rohkem hakkas kehtima  keeldusid. Samas võib positiivseks lugeda vajalike transpordivahendite,  seadmete ja uute lennukite saamist. 1969. a. oli lennuklubil juba 5 purilennukit L-13 "Blanik", 2 purilennukit KAI-12  "Primorjets" ja 3 Antonovi tehases valmistatud võistluspurilennukit A-11.

 Klubi töös (lennuinstruktorid olid riigi palgal) oli  märgatavat edasiminekut, purilennukitel lennati juba lühemaid marsruute. Kuni selle ajani oli Ridali lennuväljal toimunud vaid mõni täpsusmaandumise võistlus, siis 1969.a. 17. augustil toimusid lennuklubi esimesed tõelised võistlused marsruutlennus purilennukitel. Võistlustulemused jäid küll paraku tagasihoidlikuks, põhjuseks  halb ilm ja võistlejate nappid võistluskogemused. Siiski olid selleks ajaks II spordijärgu nõuded (NSV Liidu spordijärgud ALMAV-s, antud juhul vähemalt 100 km läbilendamine) täitnud juba purilenduridd V. Kolodinski, K. Knoll, E. Käärt, O. Virk. Ants Sumberg omas juba I järku purilennus.

 1970.a kevadel määrati Tartu lennuklubi ülemaks Kustas Kõiv. Seda aastat ei saanud aga pidada kuigi kordaläinuks, sest ALMAVÜ Moskva  kõrgem juhtkond leidis, et lennuklubi, kus puudub ammetlikult koolitatud lendurite kaader (P. Bogomolov oli läinud pensionile), ei või kasutada pukseerimiseks lennukit. Kogu 1970.a. suve jooksul tuli purilennukeid õhku tõmmata jällegi ainult vintsistarti kasutades, samas puksiirlennukid seisid terve suve kasutult maa peal. Siiski oli 1970. aastal ka midagi positiivset. Esiteks tuli lennuklubisse tagasi vahepeal Leedus lennanud Tõnu Parksepp, kes oli selleks ajaks saavutanud NSVL meistersportlase järgu purilennus. Samuti osales Tartu lennuklubi võistkond, koosseisus T. Parksepp, V. Kolodinski ja A. Sumberg Raplas Eesti NSV Meistrivõistlustel, kus ei jäädudki päris viimasele kohale. 1970.a. sügisel sai Endel Käärt lenduripaberid, mis tähendas, et võidi jätkata mootorlennukiga purilennukite sleppimist. Kahjuks oli suvi juba selleks hoo-ajaks läbi.

 Aasta 1971 algas lennklubile järjekordse kolimisega, tagasi Ridali lennuväljale, kus ollakse tänaseni. Kolimise põhjuseks oli Tartu Ülenurme lennuväljal algav remont ja ehitustööd. Ka teiselpool Tartu linna, Raadil asuva sõjaväebaasi lennukite sagedad lennud häirisid purilennutegevust. Ridalis ootas lennuklubi rahvast ees aastate jooksul võssa kasvanud Vene sõjaväe mahajäetud varulennuväli. Hooned puudusid lennuväljal täiesti. Tänu Kustas Kõivu eestvedamisele alustati paralleelselt lendamisega, aktiivselt ehitustöödega. Abiks olid ka Võru purilendajad, eesotsas Ants Teppoga. Sügiseks oli valmis ehitatud kuur lahtivõetud purilennukite hoidmiseks (praegune vana kuur koos selles asuva klassiruumiga). Lennuraja pikendamiseks käis terve suvi tohutu käsitsi võsaraiumine. Sportliku poole pealt võis välja tuua, et osaleti Eesti NSV Meistrivõistlustel purilennus, kuid tulemused jäid kesiseks. 1971.a. saadi juurde veel 2 purilennukit "Blanik" ja 1 tolle aja parimatest Nõukogude Liidus ehitatud purilennukitest A-15. 1971. a. oli ka viimane aasta, mil purilennukite õhku tõmbamiseks kasutati autovintsi, sest Moskva kohustuslik algväljaõppekava muutus põhjalikult.

 1973.a. tuli ALMAVÜ Tallinna Aeroklubi Ridalisse suveks treeninglaagrisse, Tartu lennuklubile oli see suureks tagasilöögiks. Tallinna Aeroklubi oli ALMAVÜ kõrgema staatusega, varustuse sai otse Moskvast ja näitas ka vastavalt oma võimu Ridalis. Sellel aastal olid Ridalis põhilisteks lendajateks tallinlased. Tartlased said vähe lennata. 1974.a. kevadel määrati Tartu lennuklubi ülemaks Venemaalt mootorlennuklubist Eestisse tagasi tulnud vigurlennuinstruktor Väino Pirn. Tartu lennuklubi sai veel juurde äsja ALMAVÜ Voltsanski lennukooli lõpetanud purilennuinstruktori Lembit Pajoma. Ka sel 1974. aasta suvel kordus sama, mis eelmisel aastal - tallinlased lendasid laiutasid Ridalis ning tartlased ootasid maapeal. Klubi sai uuesti korralikult tööle hakata alles 1974. aasta augustis, kui tallinlased Ridalist koju läksid.

1974. a. heaks saavutuseks oli, et Tartu lennuklubi 6 purilendurit täitsid NSVL II spordijärgu  nõuded. Purilennukitel lendamist marsruudil peeti juba tavaliseks ja sellega koos hakkasid paranema ka sportlikud tulemused. Klubi sai juurde 3-4 õppepurilennukit "Blanik", lennukõlblikud korras KAI-12 "Primorjets" purilennukid kästi ettenähtud korras aga kahjuks hävitada, nendega ei lubatud enam lennata.

 Lennuklubi ajaloos murrangulise tähtsusega oli aasta 1975. Siis tuli klubisse instruktoriks Eesti NSV lennuspordi ajaloo üks suurkujusid - NSV Liidu purilennu suurmeister* (ametlikult NSV Liidu teenelise meistersportlase järk?) Illar Link. Sportlikke tulemuste paranemist oli Tartu lennuklubis märgata juba mõne kuu pärast. Ridalis toimunud Eesti Meistrivõistlustel lendas Tartu noortest purilenduritest koosnev võistkond võrdväärselt Tallinna klubi võistkondadega. Sama aastal täitsid NSV Liidu meistersportlase järgu normatiivi Jüri Liivamägi, Andres Rebane ja Anu Harak. Anu saavutas mitmevõistluse 1. harjutuses kolmanda koha. Juuli lõpus toimusid Balti Meistrivõistlused Ridalis, kus Eesti II võistkond, mis koosnes Tartu purilenduritest, lendas võrdväärselt nii Leedu kui ka Läti võistkondadega. Individuaalselt saavutasid tartlased  üksikharjutustes auhinnalisi kohti. Illar Lingi põhiteeneks võib lugeda seda, et ta tõestas nii Tallinnas kui ka Moskvas; Tartus on olemas tõsiseltvõetav lennuspordiklubi. Tänu Illari isiklikele tutvustele sai lennuklubi juurde sama aasta sügisel kaks Poola päritolu FAI standardklassi kasutatud purilennukit "Foka-5".

 20. augustist 1975 määrati klubi ülemaks Illar Link. See asjaolu oli paljudele asjameestele Tallinnas pinnuks silmas, kuna Illar oli otsekohene inimene ning seisis vajadusel oma lennuklubi eest alati väljas.

 1976.a. maikuus, tänu Illar Lingi organiseerimisele, viibis Ridalis seoses eesolevate MM võistlustega Soomes, treeninglaagris NSVL purilennukoondis, oma  ajal parimate NSV Liidus olevate purilennukitega. Esimest korda nägime oma silmaga selliseid kuulsaid purilennukeid, nagu Nimbus-2, ASW-15, Lak-9. Samas treeninglaagris Ridalis, püstitas NSVL koondislane J. Rudenski  14. mail NSVL rekordi 100 km kolmnurkmarsruudil  keskmise kiirusega 145km/t, mis seni teada olevatel andmetel jäigi NSVL lõpuni ületamata.

 1976. aasta juunis tekkis Tartu lennuklubil esimest korda hea võimalus, Tallinna Lennuklubi võistkond polnud valmis osalema Balti Meistrivõistlustel purilennus Panevesises (Leedu) ning sinna sõitis Tartu võistkond, koosseisus J. Liivamägi, T. Malkki ja A. Harak. See oli ka esimene kord, kus tartlased said võimaluse võistelda väljaspool Eestit. Tulemus Panevesises polnud küll kiita, jäädi viimaseks, kuid see-eest saadi palju kogemusi. Juunis, Eesti Meistrivõistlustel Raplas, saavutas Tartu võistkond teise koha, K. Knoll võitis Eesti NSV meistritiitli, A. Harak saavutas naistearvestuses II koha

 Samal aastal võistlesid tartlased T.Malkki ja K.Knoll teistkordseltki väljaspool Eestit, seekord Orjolis NSV Liidu purilennu II liiga võistlustel.

 1977. aastal võistlesid Tartu lennuklubi purilendurid J.Liivamägi ja T.Malkki Lätis Cesises Balti meistrivõistlustel, kus Liivamägi saavutas kolmanda koha. Järgmisel aastal samas kohas, Läti põhjatsooni võistlustelt, tõi Jüri Liivamägi ära juba teise koha.

 1979 esindas Eesti värve NSV Liidu spartakiaadi purilennuvõistlustel Orjolis A.Harak. Teises harjutuses tuli ka vääriline teine koht. Sama kohaga lõppes ka tema esinemine kodustel ENSV Karikavõistlustel.1979. aastal toimus suur pööre klubi mootorlennukite arengus. Ridali sai oma kasutusse esimese Poola päritolu mootorlennuki "Wilga 35A". Järgnevatel aastatel lisandunud teistegi sama tüüpi lennukitega, vahetati lõplikult välja senised tublid töölinnud  slepplennukid Jak-12, mis läksid kahjuks, nagu seadus ette nägi, hävitamisele. Aastaks 1984 seisid Ridali lennuvälja serva parkimisplatsil rivis juba viis punaste viisnurkadega, NSVL õhujõudude tunnustega, kollast värvi "Wilgat".

 1970-ndate teisel poolel hakkas ka lennuklubi purilennupark jõudsalt täienema. Lisaks pidevalt täienevale kasutatud kahekohaliste purilennukite "Blanik" reale, lisandusid 1975.-76. aastal ühekohalised standartklassi kasutatud võistluspurjekad "Cobra-15" ning tänu Illar Lingi vahendusele saadi ka FAI vabaklassi komposiitkonstruktsiooniga purilennuk "Phobus-C". Aastaid NSV Liidu koondise lennutehnikuna töötanud Paul Juurma kaasabil saadi Orjolist lisaks ka ASW-15. Mõni aasta hiljem sai klubi oma purilennukite nimistusse esimesed  Poolas ehitatud komposiit (klaasplastik) purilennukid "Jantar-Standard" ja Leedus valmistatud pikatiivalised (20,4m),   LAK-9 ja LAK-10, viimased  vahetati hiljem välja uusarendusega LAK-12. Peagi sai Ridali omale ka FAI standardklassi purilennuki "Jantar Standard" järgmised arendused Jantar Standard-2 ja Jantar Standard-3.

 Kaasaegsemad purilennukid ja pidev lennutreening andsid peagi positiivseid tulemusi võistlustel, 1981. aastal võitis klubi edukaim naispurilendur A.Harak 24. ENSV Meistrivõistlustel mitu võistlusharjutust ning järgneval 1982. aastal krooniti ta 25. ENSV Meistrivõistlustel Eesti meistriks naiste arvestuses. Sama tulemust kordas Anu veel 1984. 1985. ja 1990. aastal Eesti meistrivõistlustel. 1985. aastal kroonis tema sportlikku edu purilennuvõistlustel saavutatud  NSV Liidu meistritiitel!

 1982 Orjolis NSV Liidu purilennu II liiga võistlustelt tuli klubile 4. koht J.Liivamäelt. Järgmisel 1983. aastal Vinnitsas Liidu II liiga võistlustel küll enam nii edukalt ei läinud - koha teise kümne alguses kindlustas endale J.Liivamägi. A.Harak saavutas samal aastal Ridalis Balti meistrivõistlustel esikolmikukohti harjutustes, kokkuvõttes saavutas ta mitmevõistluse teise koha.

 1984. aastal määrati Tartu lennuklubi uueks ülemaks klubis lendur-instruktorina töötanud Endel Käärt. Lennuklubi instruktorite rivvi lisandus lisaks L.Pajomale ja J.Liivamäele A.Harak ning 1987. aastal Tallinna Aeroklubist ületoomise korras tulnud ALMAVÜ Voltsanski lennukoolis mootorlennukil vigurlennuinstruktori väljaõppe saanud Mart Krikmann.

 1980-ndate teiseks pooleks olid purilennuki pukseerimisõiguse saanud ning sellega oma panust lennuklubi igapäevasesse tegevusse andmas juba kaheksa lendurit: E.Käärt, L.Pajomaa, M.Krikmann, J.Liivamägi, T.Malkki, J.Rohtla, A.Harak ja V.Kolodinski.
Mootorlennupargi tehnilise heakorra eest seisid tehnikutena V.Kolodinski, K.Knoll ja Jaak Krikman, kellest kaks esimest olid ka klubi aktiivsed purilendurid ning kes võtsid osa purilennuvõistlustest nii Eestis kui ka mujal NSVL-is.

 Purilennukite tehnilisel hooldusel hoidis silma peal Ridali põliselanik Margus Maranik.

Igal aastal lisandus purilennuõpilaste nimekirja üle paarikümne noore lennuhuvilise, kes talvel said teooriaõpet Tartus Kastani tänava torniga klubihoone õppeklassides.

 Kevadeti oli lennuõpilastel kohustus enne lennupraktika alustamist, sooritada  langevarjuhüpe lennukist AN-2. Hüpati nii klubi kodulennuväljal Ridalis kui ka AEROFLOTI Ülenurme lennuväljal. Teooriatunnid ja langevarjuhüpped kahandasid reeglina suve alguseks küll veidi kursust alustanud õpilaste hulka (moraal ei pidanud vastu) kuid see ei takistanud sellegipoolest paarikümnel kursuslasel lõpetamast esimese aasta Moskva koostatud, alglennuväljaõppe programmi. Lennuklubi ametlikuks õppekeeleks oli vene keel, mida tegelikuses kasutati küll ainult lennuraadiosides ning lennuraamatute täitmisel. Lende juhatati lennuraja kõrval künka otsas asunud armsast puna-valgeruudulisest SKP-st ehk lennujuhtimiskeskuse veoauto ZIL-131 konkust raadioside vahendusel.

 Kohustulik vene keel asjaajamises ja väljaõppel ei olnud ainuke segav faktor lennuklubi töös. Palju suuremat takistust Ridalis lendamisel tekitas Tartu Raadi lennuväljal tegutsev Nõukogude-Vene sõjaväe laienev lennubaas. Purilendamisele seati kõrguse ja lennuala piiranguid. Ei olnud harvad ka juhud, mil purilendurid pidid terve ilusa päeva “maas istuma”, kuna sõjavägi kehtestas üldise lennukeelu. Sellegi poolest lendas iga aasta suvel kümmekond kursuslast välja termikasse, igapäevaseks olid saanud lennud 100 km ja 150 km kolmnurk-marsruudil. Purilennusportlased võtsid osa iga-aastastest Eesti NSV Meistrivõistlustest purilennus ning ka naaber NSV-de meistrivõistlustest. 1980-ndate keskpaigas olid lennuklubis sihikindlamateks noorpurilenduriteks Einar Viin, Raivo Metsvaht, Leho Roots, Jaak Käis, Heivi Herne, Peet-Märt Irdt, Teet Jagomägi ja Urmas Nemvalts. Samuti on enamik klubi ja ka Eesti rekordeid püstitatud just 80-ndatel. Mitmete rekordite omanikeks olid ja on ka senini J.Liivamägi, A.Harak, K.Knoll.

 1988. aastal toimusid Ridali lennuväljal NSV Liidu koolinoorte meistrivõistlused purilennus, kus lennati algväljaõppe purilennukitel LAK-16. Start toimus vintsi abil, tõmmati 5-6 meetri kõrgusele ning seejärel maanduti. Hinnati piloteerimistehnika puhtust lendutõusul, lauglemisel ja maandumisel. Võistlus oli Tartu lennuklubile  edukas – esimese koha võitis klubi kasvandik Indrek Ansip ning ka teised Tartu klubi võistlejad hõivasid  enamiku kõrgematest kohtadest võistlustulemuste tabelis.

 Suureks teeneks sellise võistlustulemuse saavutamisel oli 1989. aastast klubi ülemana töötanud Jüri Liivamägi ennastsalgav töö noorpurilenduritega. Igal õhtul peale päevast purilennutegevuse lõppu, jätkus tal jõudu ja entusiasmi koos teismeliste purilenduritega lennuväljale maha panna vintsisüsteem, mille vedavaks jõuks oli veoauto GAZ-51raamile ehitatud ja selle kardaanühenduse kaudu veojõu saav vintsitrummel. Hiliste õhtutundide hämaruseni harjutati algväljaõppe purilennukitel LAK-14 "Strazdas" ja LAK-16 lendamise kunsti algtõdesid. Just selle põlvkonna purilendurid olid juba 1989. aasta Eesti NSV noorpurilendurite karikavõistluste arvestuses esikohtadel. Eriti paistsid silma purilendurid Margus Krikunov, Leho Lõhmus, Alari Õun, Marika Kisand, Kert Kotkas, Anu Ülejõe ja Anneli Kajamaa. Neist enamik on senini truuks jäänud lennundusele, töötades erinevates lennuettevõtetes, lennuasutustes või   osaledes aktiivselt Ridali Lennuklubi töös.

 1988. aastal lendasid Raplasse võistlustulle R.Metsvaht, E.Herne, L.Roots ja E.Laanelind.
1989. aastal toimusid Ridalis 32. Eesti NSV meistrivõistlusted, mille rohket osavõtjate rida  täiendasid enamik sel ajal Tartu klubis lennanud purilenduritest.
Samas aastal näitasid oma võistlusoskusi Raplas Eesti meistrivõistlustel Tartu lennuklubi purilendurid L.Lõhmus, A.Õun, M.Kisand ja A.Ülejõe. Kahjuks jäi mitmevõistlus lõpuni mängimata halbade lennuilmade tõttu, vaja oleks olnud vähemalt kolme võistluspäeva. Sellegipoolest paistsid Ridali purilendurid silma just oma lennuoskusega  nõrkades termilistes tingimustes.

 1989. aastal Orjolis toimunud Euroopa Meistrivõistlustel naistele, saavutas A.Harak viienda koha.

 1989. aastal alustati lennuklubis amatöörlendurite väljaõpet mootorlenukitel Wilga 35A. Kursus algas igati edukalt, kuid nagu öeldakse, et igal Mihklil on oma oinapäev, nii juhtus ka Ridali lennuväljal. Oma esimesel sooloväljalennul  "oskas" amatöörlennuõpilane A.Oina maandumisel mootorlennukiga Wilga-35 üle kaela käia, lennuk kapotteerus. Tulemuseks oli selilipööratud taastamiskõlbmatu mahakandmisele minev mootorlennuk, kust  veel aastaid hiljem ammutati vajalikke varuosi.

 Aasta-aastalt suurenenud purilennukipargi igasügisesel paigutamisel vanasse kuuri, tekkisid tõsised raskused, purjekad ei mahtunud sinna ära, mistõttu oli tekkinud karjuv vajadus veel ühe varjualuse järele. 1989 saigi alustatud ja 1990. aastal lõpetatud ühiste jõupingutustega uue kaarhalli-angaari ehitus, kuhu ka mootorlennukid mahtusid karmi talve eest talveuinakuks varjule panna.

 Vaatamata 1991. aastal Eesti vabanemisele Nõukogude okupatsioonist alanud pöördelistele ja majanduslikult rasketele aegadele, suutis Tartu Lennuklubi, tänu oma entusiastlikele ja omakasupüüdmatutele liikmetele, hoida lennuvõimelisena klubi lennupargi ning ümber korraldada klubilist-lennunduslikku tegevust.

 Enamus Nõukogude Liidu aegsest lennukipargist läks juriidiliselt küll üle Eesti Kaitseministeriumi omandusse, kuid lennuklubi sai võimaluse lepingu alusel jätkata tegelikku lennukite kasutamist ja hooldamist.

 Nõukogude Liidu viimastel aastatel, 1990. aastal võistlesid Raplas Kuusiku lennuväljal ENSV meistrivõistlustel H.Herne, E.Viin, R.Metsvaht ja L.Lõhmus, kellest viimane täitis noorima purilendurina NSV Liidus meistersportlase järgu normi purilennus.
Samal aastal käidi ka Eestist väljaspool lendamas. Leedus Birzais pistsid rinda naaber NSV-de lennusportlastega M.Krikunov, L.Lõhmus ja M.Kisand. Eesti tugevaim naispurilendur A.Harak, sai esmakordselt võimaluse võistelda välismaal Soomes Räyskälä lennuväljal toimunud Soome purilennuvõistlustel. Järgnevatel aastatel võtsid mitmed eelnimetatutest edukalt osa Lätis Zesises ja Reziknes toimuvatest purilennuvõistlustest.(täpsemalt vaja)

Viimane suur purilennuvõistlus toimus Eestis 1991 aastal, kus ENSV tingmustes lennati võistluspäevadel edukalt küllaltki pikki distantse. Võistlused olid Ridali klubi võistlejatele  edukad.

 1991. aastal avanesid taasiseseisvunud Eesti tingimustes uued võimalused. Ülenurme lennuväljal hakati a/s AeroCo eestvedamisel koolitma mootorlennukite JAK-52 piloote. Koolituse lõpetanutest andsid hiljem lennuklubi arengusse suure panuse 1993. aastal klubi juhatajaks saanud Rait Kalda ja senini pukseerijana lendav klubi liige Jaan Susi.
1992. aastal korraldati ka Ridalis mootorlennukite õppekursus, väljaõppelennud toimusid lennukil Jak 18T. Sama aasta maikuu lõpul läbisid 3 Ridali purilendurit, A.Harak, T. Parksepp ja M. Sillajõe, esmakordselt Eesti purilennu ajaloos Eesti pinnal asuva stardi-finišipaigaga 500 km kolmnurkdistantsi. See haruldane aasta jääb Eesti purilennu üheks kõrghetkeks, klubi aastakümnete kogemused pääsesid tõkke kadumisel just nagu paisu tagant, et siis vabanenuna tasapisi hääbuda.

 1993. aasta juuniorite lahtistel Euroopa Meistrivõistlustel Prantsusmaal Laroche-Sur Yon-is, käis võistlemas klubi edukaim noorpurilendur L.Lõhmus, kes naases isamaale igati tunnustust vääriva 14. kohaga.

 1993. aastal Rootsis toimunud purilennu maailmameistrivõistlustel oli esmakordselt esindatud Eesti riik. Eesti esindamise esma-au võistlejana MM-il, sai osaks Ridali Lennuklubi liikmele Matti Sillajõe, kelle nimel on ka mitmed senini kehtivad Eesti rekordid purilennus.

 1994. ja 1995. aastal said uue elu kaks senini pikka aega varjul olnud Poola päritolu puitkonstruktsiooniga purjekat "Cobra 15" ja "Pirat", mis peale remonti Leedus, leidsid eriti sooja vastuvõtu algajate purilendurite seas. Need purilennukid olid eriti tänuväärsed üleminekul algväljaõppe purilennukilt "Blanik L-13" nö. 'valgetele purjekatele' ("Jantar" ja LAK-12). Tänases Eestis olid need kaks ainukest lendavad puitkonstruktsiooniga purilennukit, seda kuni 2005 aasta aprillini, mil Viljandis toimunud lennukatastroofil purunes "Cobra-15" taastamiskõlbmatuks.

 Vananevatele, lennuressurssi kaotavatele mootorlennukitele oli hädasti vaja täiendust, uute mootorlennukite ostuks vara aga ei olnud. Siiski ostis käputäis entusiaste oma kokkupandud rahaga Saksamaalt kasutatud alatiivalise täismetall-konstruktsiooniga Prantsuse päritolu mootorlennuki "Morane Saulnier“ MS 894A. 2001. aasta suvel Ridalisse saabunud neljakohalist mootorlennukit hakkati kasutama nii purilennukite sleppimiseks kui ka huvilendudeks.

 1994. aastast hakati vaikselt edendama vahepeal soiku jäänud võistlustegevust. Kuna marsruutlennuvõistluste korraldamiseks ei olnud raha (ega ole ka praegu), alustati täpsusmaandumisvõistlustega, nii öelda lennuhooajale lõpp-punkti panemisega sügisel.

 Võistlejad pukseeritakse 200 meetri kõrgusele ning peale puksiirlennuki köiest lahtihaakimist, peavad nad võimalikult täpselt maanduma ehk purilennuki ratta maha panema selleks ettenähtud maandumiskoridoris seatud maamärgil.

 Võistluse võidab kolme maandumisega enim punkte kogunud purilendur. Võistlused said kohe populaarseks ning leisid rohket osavõttu ja kaasaelamist kõigi lennuklubide sportlaste seas üle riigi.

 1997. valis lennuklubi oma uueks juhatajaks kohaliku Võrumaa kaupmehe, Laheda vallas tuntud tegija, hr. Einar Viini, kes nõustus seda just mitte kerget lisatööd oma õlule võtma. Värskel klubijuhatajal tuli kohe tegelema hakata laia probleemide valdkonnaga, küll kinnisvara, küll vallasvara, hea läbisaamine pealinna tähtsate ametnike ja ka vanajumala endaga ilma küsimustes. Samal 1997. aastal registreeriti Tartu Lennuklubi uue ametliku nime all, Ridali Lennuklubi, mis oma põhikirja järgi annab aktiivse purilennuga tegelemise võimaluse kõigile Eesti lennuhuvilistele, mida Ridali lennuvälja purilennuks soodne asukoht ka Lõuna-Eestis tõesti võimaldab. Lennuõpetajatena klubis tegutsesid ja tegutsevad  Katrin Kisand, L.Roots, L.Lõhmus, Ervin Popko, M.Sillajõe ja Viktor Muni.

 Mootorlennukiga künnavad tänuväärselt Ridali taevast ja vinnavad purjekaid pilvede alla, juba üle aastakümne, klubi vilunud kotkad, härra J.Susi ja hr. K.Kotkas.

 Uute purilennuharrastajatena olid aastatuhande vahetusel enim tegijad: noorpurilendur Tanel Viin ja natuke vanemad kotkad Peeter Teppo, Kaido Tiigisoon ja Algis Sülla.
Ridali Lennuklubi teeneks võib pidada Viljandi Lennuklubi praeguste tuumikliikmete algväljaõpet. Nimelt just Ridalis said 1999. aastal oma õppe praegused Viljandi Lennuklubi lennuõpetajad, kellega on väga head sidemed senini ning kes on iga-aastased meie lennuvälja külastajad.

 Lennuklubis olid välja kujunenud oma kindlad peotavad. Igal sügisel peeti hooaja lõpupidu, enamasti Kiidil, kus muusikat tegi peamiselt klubi oma liikmetest koosnev bänd.

 Peol ristiti ka rebaseid, ehk möödunud hoo-ajal iseseisvalt purilennukil väljalennanud klubi liikmeid.

 Jõule pühitseti ühiselt Parksepa asula järveäärses saunas. Söödi-joodi kaasatoodud head ja paremat, maitsti hr. "Habe" kodukootud sogasevõitu vägijooke, meenutati muljetati  juhtunust hooajal, viheldi leiliruumi kuumal laval ning mõtiskleti kaminatule paistel. Häid lapsi pidas meeles ka jõuluvana ning õigel öötunnil üllatati Parksepa külarahvast vinge ilutulestikuvärgiga.

 Igal aastal jaanipäeval veedeti  ühiselt õhtu jaanitule ääres ning söödi juunikuu sünnipäevalaste torte.

 Lõpetuseks

Selle peatüki heale lugejale, kellel pole ettekujutust Nõukogude Liidu ajastu süsteemist, mis Eestis paraku aastatel 1944-1991 kehtis, võib üht-teist jääda arusaamatuks? Kes siis Vene ajal seda lennuklubi tegevust keelas-lubas, määras, suunas, rahastas?

Selge, et Eesti NSV-s ei saanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes olla tõelisi vabu kodanikuühendusi, mida ka klubiline tegevus sisuliselt ju on. Mõiste lennuklubi oli sellel ajastul eksitav ja tinglik. Nõukogude Liidu ajal oli õhuruum rahvusvahelisele üldsusele suletud, sõjaväe erilise kontrolli all ning tavakodanikule ligipääsmatu. Nõukogude kodaniku ainukene võimalus harrastuslennualadega tegelda, oli NSVL riikliku organisatsiooni DOSAAF (eesti keeles ALMAVÜ) kaudu. DOSAAF-i, peakorteriga Moskvas, põhiülesandeks oli kutsealuste noorte sõjaliserialane ettevalmistus sundajateenistuseks Nõukogude Armees. DOSAAF-i juhtkond, palgaline töötajaskond koosnes enamikus kaadri- ja erusõjaväelastest ning kogu süsteemi rahastati riigi sõjalisest eelarvest.

Samas oli maailma üldsusele vaja näidata kommunistliku süsteemi eeliseid, mille üheks väljundiks oli sport. Purilend, mis  juba tol ajal oli sügavalt mittemilitaristlik harrastus, oli sellises olukorras mõneti õnnega koos. Otsest sõjalist rakendust purilennul ei olnud. Purilennuks vajalik lennukipark ja Moskva otsene rahastamine olid purilennuharrastusele ja selle sportlikule tegevusele, nagu Eesti kurb reaalsus nüüd tagantjärele näitab, tegelikult õnnistuseks! Süsteemi suletuse tõttu ei olnud NSVL purilennu sportlik tase Euroopa, veel vähem maailmatasemega võrreldav, kuid oli omaette täiesti arvestatav nähtus.

  Märkus: Varasemalt piltidega varustatud tekst on siin piltide puudumise tõttu kokkusurutud.