Seitsmendal võistluspäeval näitas ennustus, et asi kisub hoovihmaseks. Esimene pilv hakkas sadama juba enne starti, kella 11 ajal.
Stardi eel kogesin veelkord Lukasze klassierinevust. Stardini oli veel nats aega ja ei pea tõusudest just viimast võtma, aga ikkagi ei saanud nõrgas tõusus keegi Lukaszele järele, lihtsalt keris kõigist kiiremini üles.
Kui on vihma oht, määratakse üldiselt AAT, raadiustega 25-30 kilomeetrit. Nii on võimalik teekonda valida üsna laial määral lootuses, et kui ühes kohas sajab, siis teises mitte. Täna läks seda täiega vaja.
Algus oli tavaline - enne kui mägedes pilved üle arenevad kiiresti edasi. Martini kõrval Velka Luka ja Maly Krivan vahel on org, sealt peab üle hüppama madalamadest mägedest kõrgematesse ja punt jagunes kaheks. Mulle tundus, et need, kes olid madalamale jäänud, pidid minema vasakule orgu, kus oli veel näha natuke päikest ja need, kes kõrgemal, said endale lubada paremale aheliku peale pööramist, kus ka juba kõik kinni, aga mäed - peab töötama. Olin ka kõrgemal, keerasin paremale ja selle koha peal hea võistlussõit sai läbi ka - vaevu tõstis. Edasi algas üks kannatamine ja orunõlvades otsimine. Paremale keeranud purjekate punt lagunes varsti pisemateks paarideks ja üksikuteks huntideks - kes arvasid, et praegune kehva tõus on vaja ära kasutada, kes tormasid edasi, sest kaugemal paistis päike. Selle koha peal jäin üksi ja aru ei saanudki, et kes kuhu läks. Niipalju oli selge, et vasakule keeranud võitsid kõvasti.
Selja taga kasvas kõik juba vihmaks, aga kuna AAT määrati täiemõõduline 3h30 min, siis ei jäänud muud üle kui kaugemale minna, sest lõuna pool enamasti nii head ilma pole kui mägedes. Mingil hetkel hakkas tunduma, et kahe vihma vahele on pragu tekkinud ja on võimalik Martini orgu tagasi purjetada, seal platsile istudes saab vähemalt mõistliku ajaga koju.
Pooled pilved ei toiminud ja pooled toimisid. Umbes 10 km kaotasin konservatiivse teekonnavaliku tõttu. Oli vaja hüpata üle kahe aheliku ja korjasin kõrgust enne ületamist liiga palju piirkonnas, kus tõusud olid nõrgad. Lennates on põhiküsimus, et kas järgmine tõus on parem kui käesolev. Kui on ja kui kõrgust vähegi on, tuleb edasi minna. Mägedes on aga silmamõõtu vaja harjutada - järgmise pilve alla jõuaks küll normaalsel kõrgusel, aga kuidas vahepealsest ahelikust üle saab?
Martinist itta jäävast ahelikust õnnestus väga hästi üle saada, kõrgust tekkis nii palju, et lennuväli oli lauglemiskaugusel, aga tund aega taski oli ikka kasutamata. Überringi oli kõik lauspilves ja sajune:
Nii purjetasin vaikselt Prievidza kohale arvates, et tuleb liituda juba päris paljudega, kes koju mootori abil läksid. Aga ei, mäed pakuvad palju võimalusi ja Prievidza taga oli näha päikest kolme vihmasaju vahel:
Üks teine purjekas läks natuke ees (etteruttavalt - tal ei õnnestunud taski läbida, tegi päris viimases otsas vea, vt allpool) kõrgust oli, päike terendus, meel hea. Sain viimase pöördepunkti kätte, aga ikkagi 20 minutit oli veel puudu. Oh häda, optimaalse ilma ja tee lõikas Bratislava õhuruum ära. Nii tuli keerata lõunasse ja selgus, et mu otsus minna pilvest paremalt mööda ei olnud parim. Saanuks ka vasakult, aga midagi pidi otsustama ja ma valisin just takkajärgi vale valiku.
Ja oligi käes teoreetiliselt päeva viimane tõus, vaja kerida viimane kõrgusevaru. Sattusin Luka (LZ) ja veel ühe purjekaga samasse väga nõrka tõusu. Karjavaim lõi jälle sisse. Täiesti selge oli, et järgmine pilv on parem (tulin sealtkandist 10 mintsa varem, nemad ei tulnud, aga siis ma seda ei teadnud), aga samas oli ilmne, et vihmaks kisub ja mingi 200m kõrgusevaru, mida see pilv maksimaalselt oleks andnud, oleks ikka olnud ebapiisav. Aga ikka keerutasime nõrgas 1 m/s tõusus.
Asi selles, et kuna tulime kolme vihma vahelt ja ilm üldiselt arenes vihmasemaks, siis oli 95% tõenäosus, et maanduma tuleb tulla läbi vihma. Vihm üldiselt vähendab purjekate lauglemisomadusi, aga mis palju olulisem, vihmaga kaasnevad tihti laskuvad õhuvoolud.
Sestap oli täielik õnn, et see pilv, kuhu oleks pidanud kohe minema lõputõusu koguma, tõepoolest imes meid imekiiresti üles ja kõrgusevaru edenes 700 meetrini. Läbi vihma minekuks täpselt paras. Luka aga arvas, et nüüd on vaja kimada ja vajutas gaasi põhja. Mina pidasin targemaks uimerdada, sest uskusin end etapi alguses olema juba kõik võimalused heale kohale minetanud.
Ja siis hakkas pihta. Raadios oli kuulda hädiste purilendurite hädiseid küsimusi, et mis ilm 20km kaugusel lennuväljal on. Sain väikese saju, aga see isegi tõstis kõrgemale.
Seejärel oli kuulda hädist Gintase häält, kes teatas raadios, et sajuala on kitsas, aga vajutab kõvasti ja tema 600m varust ei jäänud midagi alles ja ta on “on a marginal glide”.
Tõmbasin rihmad kinni, võtsin kaamera kätte, et seda ilmaimet jäädvustada: https://youtu.be/FQtm1VbDICA
Vihm polnud üldse nii hull kui see eelmine (mis tõstis), aga vajutas tõesti nii palju, et variomeeter oli liimitud põhja -5m/s peale. Ja mitte ainult vihmas, vaid ka tükk aega hiljem. Aga lõppu ma sain, 700m varust jäi järele 70 meetrit.
Eest ära läinud Luka jõudis alles minu järel. Ütles, et oli isegi peatunud, et kõrgust juurde koguda ja vahetult peale finishit pani viimaseks kaheks kilomeetriks FESi käima. Sellistes olukordades on FES tõeline luksus.
Võitis jälle Lukasz, aga PL, kes temaga enamasti paaris lendab, läks 2 km enne lõppu platsile. Ikka sellesama vajutamise tõttu.
Lõppkokkuvõttes jälle tavaline 5. koht, aga meel väga hea. Nii kirev päev ja teekond läbitud - mida paremat tahta!
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse