Sokid leidsid tunnustust.

Käisime Reedaga nädalalõpul külas. Meid võtsid väga sõbralikult vastu pereisa, pereema ning suur priske must läikivakarvaline labrador Ramstein ehk lühemalt Rammi. Koheselt äratasid Rammi tähelepanu minu villased sokid, mida ta uuris asjaliku näoga päris tükk aega. Et mitte jäädagi koos koeraga esikusse seisma, võtsin sokid jalast ja peitsin saabastesse. Istusime siis tunnikese ja rääkisime juttu, Rammi oli ka muidugi seltskonnas ja sõbrustas meiega, oleks ilmselt hea meelega sülle roninud, kui oleks mahtunud, aeg-ajalt käis ta korraks toast väljas ja tõi oma asju vaatamiseks (pall ja paar köiejuppi, mida oli nii mõnus inimeste käest jälle ära sikutada). Aeg-ajalt käis ka peremees toast väljas. Lõpuks, kui jutud said räägitud ning hakkasime lahkuma ja ma esikus sokke jalga tõmbasin, märkis peremees, et ta oli vahepeal need sokid juba kaks korda koera pesast tagasi toonud.