Mis juhtub kui alla anda?

Tuleb minek platsile. Ma tegin oma elu lihtsamaks ja valisin platsiks lennuvälja, aga ikkagi.

Kolmanda võistluspäeva teekond viis Martinist põhja poole jäävate mägedeni, sealt lõunasse lennuväljast mööda, uuesti Martini juurde ja siis lõppu. Esimene ots läks hästi, aga tagasiteel ei toiminud mäetippude kohal mitte ükski tõus. Niimoodi vänderdades jõudsin Prievidza kõrvale mäenõlvale ja nii madalale ja nii nõrka tõusu, et lausa kogu vesi tuli välja lasta. Selle koha peal oli selge, et võistlus on siia lõppenud. Kuidagi koos PL-iga väherdes õnnestus siiski üles saada ja algas vaevaline tee teise pöördepunkti, mis oli piki orgu lõunas teise aheliku peal järjekordse lossivareme kohal (https://www.gymes.sk/, neid varemeid on siin tõesti palju). Oli juba hiline pealelõuna ja tasandikul käis iga pilvega käis üks jändamine. Jõudsin tagasi lennuvälja kohale sellises seisus:

Nii madalalt end üles kerida ja õhtul ballastita veel 120km vähkremine tundus üsna ebatõenäoline. Proovisin tujutult siit-sealt ja andsin alla. Üldine trend on ikka selline, et klubiklassis veel lennatakse ilma mootoriteta, aga minu klassis vist ühel peale minu pole, kõigil teistel on. Sama lugu bugwiperitega. Tiivad saavad küll mustaks, aga ma praegu ei ole tunnetanud, et ma laueldes tingimata teistele alla jääks.

Eks ta ilmselt oli ka allaandmine, sest pärast selgus, et PL jõudis ikka eelviimase pöördepunkti ära võtta ja lennuväljale tagasi, aga poolteist tundi hiljem. Võistlusmaad ei jõudnud lõpuni temagi.

Nüüd, paar päeva hiljem arvan teadvat, et kus vale liigutuse tegin - üsna päeva alguses juba. Kui pilvi on, siis kasvab kella 2-3ks mägede kohale hiiglama pilvetekk, mis pidurdab termikat. Kui tuul on nõrk, siis mäeveerulendu ei saa ka teha. Nii tulebki otsida tõuse mitte piki harjasid ja tippe, vaid oru poolt, kus päike aheliku jalamit soojendab.

Täna oli täpselt samasugune olukord tagasilennul. Kogu taeva oli kinni löönud ja nii tuli pressida end lääne poole, kus mäeahelik miski jõnksu tegi ja ühe nõlva päikese kätte oli jätnud. Sealt sai ka päeva parima tõusu.

Tõusud on siin üldsegi mitte midagi erilist. Nagu Eestis või isegi vähem. Kui ma sel suvel Ridalis 600km lendasin, sain keskmiseks kiiruseks 125km. Siin pole sellise kiiruseni jõudnud ükski võistleja, kuigi teekonnad on üldiselt sätitud piki mäeahelikke, taevas lõunamaa päike jne.

Neljas võistluspäev oli karm - teekond määrati 500km. Sattusin esimeseks startijaks ja kuigi starti kolm korda edasi lükati (lämbe 30 kraadi polnud endiselt piisavalt palju), siis polnud termika kuigivõrd alanud. Kukkusin 250-300 meetri peale, minu järel kaks startinut läksid lausa lennuväljale tagasi. Leidsin lennuvälja lähedalt ühe järsaku, mis midagi genereeris ja kuidagi ma üles jäin ja sain. 

Ma võisin välja näha üsna sarnane sellele pildile, mille täna starti oodates tegin - keegi oli ka osanud kõrguse ära kaotada. Aga mägede värk, võib täiesti juhtuda, et sellisest seisust saab üles.

Võistluslennust endast peale sellist ehmatust praktiliselt midagi ei mäleta. Päev tuli ka pikk (6h 30m).

Prievidzast põhja pool on äkilisemad mäeahelikud ja lõuna poole läheb lagedaks mõne üksiku metsase kõrgendikuga. Tasandikul on ilm on väga erinev ja vahel tuleb teha hiigla pikke ülelende, võtta pöördepunkt, ja siis tagasi tuntud pilvede alla. Kui tagasi jõuad, siis on pahatihti tuntud pilved pussunud ja kõrgust 600m… Selle koha peal ma tegin päeva põhivea - ei julgenud panna otse LZ järel, vaid võtsin lähema pilve. Silma järgi oli see paremgi, aga ei toiminud. Punt sai eest ära. Järgnes 130km matk jälle põhja ja tagasi lennuväljale. Ainukesed tõusud olid mägedes ja needki hakkasid nõrkema. Sattusin kokku JH-ga, aga tema kippus jullama. Ees paistis kribalaid ja kuigi mul oli 300m kõrgust puudu lõppu jõudmiseks, hakkasin kribalate poole hiilima. Päike oli madalal ja õhk üsna ebaläbipaistev, päris närviline oli läbi mägede tagasi kühveldada - silmaga oli keeruline hinnata, et kas hüppab üle või mitte. Nii ma ei leidnudki tõuse juurde, viimast pöördepuntkti kätte ei saanud ja olin etappi mitteläbinute hulgas esimene. 

Pärast vaatasin, et JH on kohalik mees ja kui oleks eda teadnud, siis ma oleks vast tema järel end hoidnud. Tema vast kohalikke olusid teab. Tuli välja, et ta jullas edasi ja leidis need puuduvad 300 meetrit ja lendas etapi ikkagi läbi. Mis siis, et kõige aeglasemalt, aga ikkagi.

Maandudes kella 19 ajal on siin ikkagi 30 kraadi sooja… Ime siis, et õhtul enam tõuse pole - kõik on nii soe, et madal päike enam midagi juurde ei küta.