Mäed

Võttis päris naha märjaks küll see elu esimene võistlus mägedes. AAT ka, ehk kohe paras nuputamisülesanne.

Stardis oli juba kõrge kiht peal, rünkpilvi polnud. Kõik 30 osalejat pidid kahte tõusu ära mahtuma, hädaga saime 1200m kätte stardiks. Kiht sõitis aga peale ja niipea kui nägin startijaid, kütsin järele. Esimene pool tundi ahvisin kogenumaid järgi. Raamatutarkus ütleb küll, et päikesepoolne nõlv ja tuulepealne külg, aga reaalses elus see nii lihtne ei ole. Mõne laia ja selge tõusu leidsime, aga muidu oli kogu aeg õpilase tunne - no ei saa tõusule pihta, ikka on üks külg nullis või lausa vajutab. Mägedesse saamine käib klassikaliselt - hakkad madalama künka pealt pihta, kerid üles (aga mitte päris üles, sest usutavasti on kõrgemal mägedes kõvem ilm) ja siis kütad otse mäkke niipalju kui julgust on. Kuskil seal lõikub teekond mõne harjanukiga, kus puulatvu riivates hakkad järgmist "trepiastet" tegema. Niimoodi ronisime siis Prievidzast piki ahelikku Martinist põhja poole, kus Madal-Tatrad pihta hakkavad. Stardi kõrval on küngaste tipud umbes 600m, Martini taga juba 1600m kõrged.

Martinist edasi läks nats keerulisemaks. Tuli ületada üks lai org ja see käib ka nii, et võtad aga sihi teise oru serva nõlva pihta ja loodad, et jõuad piisavalt kõrgel kohale. Seal järgnes siis samasugune ronimine piki harju. Chopoki juures jäi mäeharja ja pilve alumise piiri vahele suhteliselt vähe ruumi, aga läbi sai ja kaadrisse ka: https://youtu.be/dmx0Q1SoeVU

Selleks hetkeks oli selge, et lennuväljal on kiht peal ja teises pöördepunktis tuleb käia võimalikult kaugel. Pilverida tegi otsustamise kergeks. Aga tagasipöörde järel oli variante mitu. Väga huvitava trajektoori valis võitja Zube, mis minu arvates oli varjus ja allatuult (https://seeyou.cloud/flight/public/6epBtT_dN_9u6HhAOqlJHF)! Aga nagu näha, töötas hästi!.

Vajusin Fatrate tippudest allapoole ja järgnes klassikaline nikerdamine - võtad põhiahelikuga risti jooksva kõrvalaheliku nii kõrgel kui julged sihikule ja hakkad siis seal otsima ja ülespoole kerima. Kui päris peaahelikuni välja ei jõua, siis hüppad natuke diagonaalis allamäge järgmise kõrvalaheliku peale jne. Mässasin tipuni välja ja siis selgus, et... See oli üks paralleelahelik, oli vaja veel üks hüpe teha. See oli küll üks koht, kus arvestusega rappa minnes poleks ikka üldse mitte kuskile maanduda olnud. Leidsin mingi sälkoru kohal tõusu (kui oleks tuksi läinud, lootsin piki orgu alla tasandikule lauelda), ja siis jõudis sinna sälkorgu puulatvade kohal üks klubiklassi tegija. Mul läks pea halliks teda ülevalt vaadates, seal all poleks küll tahtnud olla.

Tagasiteed palistasid mõned räbalad ja see tegi oleku kergemaks. Ühte tõusu markeeris üks purjekas, kes lasi vett välja. Võtsin eeskuju, aga mõistus tuli koju peale seda kui 30 liitrit välja lasin. Nats hiljem selgus, et see oli mingi suvapurjekas, kes suundus hoopis vastassuunas... Selle koha peal avastasin, et mul oli XCSoar võistlusprofiili peale lülitamata. Restartisin, ja selle peale läks ta täitsa lolliks, ta ei osanud enam AAT aega arvestada... LX8000 aga arvestab AAT punkte ebamugavamalt - seal pead ise käsitsi soovitava kauguse määrama. Niimoodi ei saanudki ma aru, et kas olin juba lõpulennul või mittel. Jäin natuke liiga kauaks jälgima RZ (JS1 21m konfiguratsioonis), kes sisuliselt jullama kippus. 

Sain LX8000ga sõbraks, aga eneseusk oli kadunud - süsteem näitas 300m varu ja ma ei julgenud seda ära kulutada. Sinna läks võib-olla teine koht.

Lõpus oli pea täitsa sooda - unustasin vee välja lasta! Väga huvitav - ainuke asi, mis teistmoodi tundus, et rada vabastades ei tahtnud purjekas sabatüüri kuulata ja tiib vajus kahtlaselt kiiresti maha.

Finish on siin 3 km raadiusega ja miinimumkõrgus on 50m AGL. Üks eurooplane safety briefingul nats hädaldas ja talle öeldi, et "see on miinimum, ära lenda siis nii madalal". oli paras nikerdamine tõesti - kui tuled 200-ga üle finishijoone, siis ei saa piduriklappe lahti kakkuda. Need imevad end laksust lahti ja pea lendab kuplisse. Kiirust vähendada kõrguse suurendamise teel ei tohi. Tagatiibu nii suurel kiirusel ka välja lasta ei või. Tavaliselt on finishiring ikka 5km, siis on vähe rahulikum.

Üldiselt on siin asi suhteliselt kitsas. Enamik pukseerlennukeid on Dynamic-ud, mis vaevu-vaevu end liikuma saavad muru peal. Müra tõttu põhja suunas enamasti ei stardita ja kui puhub hüva taganttuul, toimub pukseerimine mõneti sakitades lennuvälja otsa hekkide vahel. Sellel samal põhjusel on start ja maandumine vastassuunas. Eile üks hädine eurooplane teatas, et maandub 2 minuti pärast ja selle peale lasti talle vastu aerorongil startida. Hädise raadiokutsungi peale teatas torn rämeda aktsendiga, et "no probleemo, maandumiseks takistusi pole". Dynamicu aegluse tõttu käib start võimalikult lennuvälja otsast, aga see tähendab, et raja alguse märkidest väljastpoolt. Eile aegluup-starti tehes jälgisin neid silmaotsast, ja mõtlesin, et kui peaks tiib maha minema... Kiirus tundus maru väike ja peast käis läbi mõte, et "aga pole probleemi, mul ju tiivaotsas jooksja veel abis", aga kui teise tiivaotsa vaatasin, siis.... muidugi enam keegi seal ei jooksnud.

Siin on üks päris kena vaatetorn https://goo.gl/maps/Lnwnikn5tVfzKmm8A. Paar päeva tagasi lasid sakslased oma ASH-25 EB-ga piki puulatvu selle kõrvalt mööda aeglaselt-aeglaselt, riputasid selle OLCsse ilusti üles ka.

Eestis on ikka rahulikum.

Lennuohutuse tagamiseks terendub, et järgmised kolm päeva ilma ei ole. Tuleb piltide vaatamisega läbi ajada: