http://www.umaleht.ee/
Oll’ Vinne aig, kolhoos telse linnugi põldu külbmä.
Ollimi Ridali linnuplatsi pääl purilinnukidõga lindamah. Platsi tõsõh otsah laaditi suurõlõ linnukilõ põllurammu pääle. Väino, mu kooliveli, oll’ laatja ja pidi linnugi luugi kinni pandma, ku linnuk täüs saa.
Väino oll’ viil pääl, ku linnuk pand’ õhku minemä. Es jõvva tä alla hüpädä, haardsõ luugi veerest kässiga kinni ja arvas’, et tedä nätäs.
A ei, linnuk pandsõ taivahe. Es jää täl muud üle ku kõvva kässi ja jalguga linnugi kere pääl püssü. Oll’ maikuu alguspäiv ja ilma olli väega jahhe.
Mi näimi, et linnugi pääl om inemine ja lasimi ruttu verevä raketi, et vast linnugijuht saa arro ja tulõ tagasi. A ei, es saa raadioga ka kätte, selle et sagõdus es klapi.
Nii pandsõ väetüselinnuk kuuh Väinoga põldõ kotsilõ.
Poolõ tunni peräst tull’ linnuk platsi pääle maaha. Joosimi kaema, et mis om saanu. Linnugijuht sai viil nüüt teedä, et miis ratsut’ timä linnugi säläh.
Võtsõmi Väino redeliga alla, oll’ näost sinitses külmänü ja käe kangõ. Joosi ruttu mootorratta manu ja sõitsõ puuti viina perrä, et külmärohto tuvva.
Väino lasksõ puul pudõlit hinge ala, nii sai viinast veidü api ka närve rahos.
Kõigil oll’ iks hää miil, et miis pidi vasta ja õnnõtus jäi tulõmada.
Väino kõnõl’ peräh, et oll’ tahtnu Koiola järve kotsil alla hüpädä, a linnuk sai väege ruttu järvest üle ja kõgõ hullõmb oll’ olnu, ku linnuk lasksõ äkki mõtsa kotsilt põllu kotsilõ ja sis äkki üles ni kässiga jõudsõ vaivalt kinni hoita.
Tä kõnõl’ viil, et oll’ linnugijuhi käest pallõlnu kabiini üteh, et saasi linnada ja umma kodukotust taivast näta. Ei olõvat ette nättü, üteldü.
Linnugijuht oll’ pabinah külh ja ütel’ kõigilõ, et inne viitkümmend aastat ei tohe kellelegi kõssada. Seo lugu juhtu aastal 1965.
Kiristaja Vilmar
Põlva khk
- Kasutaja einar ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse
Kommentaarid
Aastaid tagasi ühel
Aastaid tagasi ühel lennupäeval on mul olnud õnne Väinoga Ridalis angaari nurga juures kohtuda ja sellest õhusõidust rääkida. See oli puhas juhus, pigem väike ime ja kahjuks väga põgus kuna tuli minna reisijatega lendama. Pärast ma teda rahva hulgast enam ei leidnud. Aastakümneid varem olin seda kuulnud Tartu lendurite käest. Väino enda juttu kuulata oli hoopis põnevam ja detailirohkem. On meelde jäänud, et ta pidas algul lennuki liikuma hakkamist talle tünga tegemiseks, et lendurid teevad lihtsalt pisut hirmu. Kõige kriitilisem oli olnud külvamise ajal pöörangutes. Siis oli tuul tulnud külje pealt ja tahtnud kere pealt maha lükata. Oli pisut pahane, et lendurid olid vaikimise eest lubanud ohtralt välja teha aga lubadus jäi tätmata.
Ka mina olen seda Väinot oma
Ka mina olen seda Väinot oma ihusilmaga näinud, väga võimalik, et samal päeval kui Viktorgi, kuid juttu ajanud ei ole. Kummatigi tekkis mul küsimus, et miks peaks pöörangul külgtuul puhuma ja kohe nii tugev, et tahab kere pealt maha puhuda? Taoline asi saab esineda vaid väga tugeva külglibisemise puhul. Seega siis - piloodid ei osanud koordineeritult pöörata???