Vastus on paari päeva taguses sissekandes - alla ei tohi anda!
Tänane ilmaennustus oli veel rajum kui eile - veel rohkem vihma, veel kiirem üleareng. Korraldajad määrasid sestap alamõõdulise AAT: 2h30min.
Saimegi vihma lausa enne starti. Stardi oleks ma peaaegu maha ka maganud ja nii äkilise ilma puhul ei ole see hea mõte. Protseduur on selline, et start avatakse 20 minutit peale seda, kui võistlusklassi viimane on õhku tõstetud. See võtab aega, ükspäev isegi tund aega. St esimesed on juba tund aega tiirutanud kui viimane saab alles maast lahti. Starti teadustatakse raadio teel 20, 10, 5 minutit enne ja stardihetkel ka. Siin võistlevad kaks võistlusklassi, igaühele oma teadustus. Kasutuses on kaks raadiosagedust ja teated tulevad mõlemal ja mõlemas keeles. Ehk siis 4*2*2*2=32 hõikamist raadios, millest 8 on minule olulised. Ma olen 80% kindel, et nad unustasid täna kahel sagedusel teatada ja täna oli esimest korda mul kahesageduslikul raadiol ainult üks kasutuses, sest mulisemist oli liiga palju. Nii kuulsingi alles stardikuulutust, mitte eelteateid. Täiesti juhuslikult olin stardi lähedal, mitte just kõige optimaalsemalt, aga enamvähem. Lähedalolijad pürstisid minema, mina kohe järgi.
Esimestest minutitest läks vihmapilvede vahel laveerimiseks. Martini juurde jõudes sulgus selja taga ilm - vihmapilved võtsid võimust. Otse ees kaugel paistis päikest ja tundus olema võimalik pikendada lendu põhja poole võimalikult kaugele lootuses, et tagasiteel on pilved üle läinud ja päike jälle väljas (mõned sinna läksid ka, aga see plaan ei töötanud ja nende võistluspäev jäi täiega lühikeseks). Meie pundi esimene Lukasz mõtles teisiti ja pööras kohe tagasi kui sai (ehk siis päeva edukaks lõpetamiseks tuleks nüüd lennata teise pöördepunkti võimalikult kaugele). Oli juba peaaegu hilja, läänest pressis vihm vastu mäge ja meie pundiga sinna vahele. Esimest korda selle võistluse ajal sain teha törtsu mäeveerulendu ka - tiib mõnikümmend meetrit nõlvast eemal.
Üle kõrvalaheliku jõudes oli vihma ja mäekülje vahel kitsas pragu, kus ime läbi tõstis, aga samas sadas ka vihma. Aga oli kohe teine häda - olime jõudnud suletud õhuruumi lähedale, kohati näitas kompuuter kauguseks 400m. Purilennuki tiirutamise diameeter tõusus on 250-300m, normaalselt lennates pilve all on tavaline, et proovid kas siit-või sealtpoolt. Ehk see 400m on täiesti “ümardamisvea piires”. Protokollist ilmnes, et RZ panigi seal õhuruumi sisse ja tolle koha peal loeti ta lend lõppenuks.
Minul õnnestus Lukaszsega enamvähem sammu pidada, teised langesid madalamale ja lasid ka ballastvett välja, sestap ei saanud nad ka enam meie kahega sammu pidada. Lukasz vedas mind lõunasse nii kaugele kui vähegi andis ja seal terendus ees tühjus. AAT võistlus tähendab, kogu etteantud lennuaeg tuleb ära kasutada. Kui varem jõuad, siis ikkagi arvestatakse, et olid õhus etteantud aja. Natuke pikematl on täitsa OK lennata. Selle koha peal näitas kompuuter, et 40 minutit on veel vaja lennata. Aga kuhu? Edasi polnud ilma, tagasi jõuad liiga vara. Sik-sakitamine ei loe. Mu
Otsustasin siis need 40 minutit niisama oodata. Äkki selle aja jooksul ilm paraneb nats, tekib paar kilomeetrit kaugemal uus pilv ja nii saab natuke distantsi juurde. Uimerdasin, vahtisin ringi ja nii ma ei märganudki kuna ja kuhu Lukasz ära kadus (pärast selgus, et ta lõi käega ja lendas lennuväljale tagasi). Ühel hetkel jõudis kohale NL oma JS3-ga. Kaugustes tekkis pisikesi udutompe. Mõtlesin, et oleks mul ka mootoriga purjekas, ma läheks vähemalt proovima. Maanduda 70km kaugusele põrgukuumusesse põllule ja siis 2 tundi autot oodata ei tundunud üldse ahvatlev. NL aga sinna neid udutompe testima läks, temal ju mootor varuks võtta. Silm hästi ei seletanud, et kas need tombud asusid keelatud õhuruumis või mitte. Ma purjetasin ka natuke edasi kuni julgus otsa sai ja siis tagasi. Pärast vaatasin, et NL pigistas end sinna umbes 700m laiusesse lubatud õhuruumi koridori sisse, leidis sealt pisikese tõusu ja sai minust 3 km pikema lennu. Temal on nats parem purjekas, koefitsienti arvestades oleks mul vaja olnud ehk 1 km edasi minna ja alles siis tagasi pöörata, et teda võita. 1 km on 25 sekundit. Täpselt nii palju eraldas mind päeva võidust.
Lennu ajal ma seda muidugi ei teadnud ja ma jullasin üsna riskivabalt niisama ja tegin aega parajaks (nagu ülal kirjeldasin, oli meil 40 minutit aega üle). Õhus täpselt ei tea, kuna teine startis, kaugel ta esimese pöördepunkti võttis jne.
Päris riskivaba tagasitee muidugi ka polnud nagu alloleval piildil näha:
Olime küll peaegu lõpulauglemise ulatuses, aga oli vaja ületada ka paar mäge ja lennuvälja juures paistis mehine vihmapilv. Eilse kogemuse põhjal see hirmutav polnud, kui aga kõrgust on.
Siin on pildike enne kui möll lahti läks:
Seekord oli aga vihm nii tugev, et oli tõepoolest hetk, kus ma horisonti enam ei näinud, eriti aru saada polnud, et kus on taevas ja kus maa. Vett tuli nii palju, et lõi kiirusmöötja umbe ja kompuuter hakkas lärmama “Stall! Stall!”. Kõrva järgi saab üsna hästi kiirust hinnata, aga mitte sellises vihmalärmis. Selle pildi tegin juba siis kui olukord oli kontrolli all ja vihm peaaegu üle.
Lääne poolt oli näha, et tuleb uus tugevam vihm peale. Kakkusin piduriklapid lahti ja tulin nagu kivi kiiresti maanduma.
- Kasutaja teet ajaveeb
- Kommenteerimiseks logi sisse