Kodumaine kamikadze

Kunagi toimis militaarse kallakuga poistelaagris sedalaadi sõprus ja andestamine nii, et kõige suurem lurjus ja pugeja kuulutas kõigile noorematele seltsimeestele, et nüüd oleme kõik sõbrad ja teeme midagi ühiselt, seega andke kõik oma rahad minu kätte, mina toon poest midagi ja pärast sööme ja joome ühiselt. Kogu kari oli vaimustunult päri ja toimiski nii, väljaarvatud kaks närust eesti natsionalisti, kellest üks juhtus saatuse tahtel mina olema. Ühiskassa dividendid jagunesid nii, et seltsimees organisaator sõi priskelt ja tõmbas koos saatva polkovnikuga nina viisakalt täis, ülejäänud aktsionärid said kolme peale pudeli limonaadi ja paki küpsiseid, võisid rihma lõdvemaks lasta ja isegi nööbid +40 kraadises vagunis lahti teha, lollidele natsionalistidele peeti aga lühike kiire eraviisiline loeng armeemäärustikust, kus neljandik sõnu asendati pedagoogiliste müksudega. Ega ei kippunud vaidlema, kuna sõbralike ja sõprust mittemõistvate jõudude vahekord oli umbkaudu 30:2. Eks ma oma toonases mõistmatuses olin ikka pisut solvunud. Järele mõeldes soovin aga ikka, et vanajumal sellele sõpruseorganiseerijale mõistmise märgiks näiteks torujupiga kergelt üle morda lajataks, kuni andestus pärale jõuab.

Kunagi hallil nõukogudeajal suunati üks mu sõber Ida-Saksasse kõrgkooli. Kui ta suvevaheajal kodus käis, küsisin, et kuivõrd sakslased nõukogude õppuritega sõbrad on. Poiss vaatas kuidagi viltu ja ütles: "Mis kuradi sõbrad? Nad said ju sõja kaela ja see ongi kogu suhtumine!"