Katama airfield, Postimees 03.02.2006

Katama airfield – karjamaa teraslindudele
03.02.2006 00:01
Toomas Mikkor

Nimetan seda lihtsalt airfield’iks, sest see pole lennuväli. See on lihtsalt üks niidetud muruga ookeaniäärne karjamaa väiksel Atlandi ookeani saarel. Katama nime on ta saanud kohalike wampanoag-indiaanlaste muistendist. Kunagi ammu oli sellenimeline indiaani neiu kõndinud siinsamas käsikäes oma kallimaga inimeste õeluse eest ookeani.

Katama airfield’il puudub lennujuhtimistorn, radar ja maandumistuled. Ainus, mis lennumasinatele viitab, on väikestele lennuväljadele omane tuulelipp ja paar kohe-kohe kokku kukkumas lennukiaari.

Kui lähemalt uurida, siis leiab angaaride-esistelt bensiinipumpadelt kirja «Avgas» – lennukibensiin. Miski muu siin lennundusele ei viita. Ei väike puulobudik oma suvekohvikuga, ei autoparkla ega puittara ümber karjamaa...

Suurlinna tulede lähedus

Kõigest hoolimata on sel lehmakarjamaa lennuväljal ühendus mitme suure maailmalinnaga. Siia lennatakse Bostonist ja New Yorgist, peale selle Hartfordist, Providence’ist ja mujaltki veel. Need ei ole liinilennud. Suurlinna inimesed tulevad lihtsalt oma lennukiga randa päevitama või saarlastele külla. Lennukiga tulles välditakse hullumeelset suvist liiklust ja praamijärjekordi. Bostonist tuleb kiirem väikelennuk kohale 15 minutiga, New Yorgist tulija veedab õhus tunni.

Siiski ei puudu Katama airfield’ilt liinilennudki. Neid teevad kaks Teise maailmasõja aegset treeninglennukit ja üks mootorpurilennuk. Vanaaegsed treeninglennukid – ümarate joontega biplaanid – on lahtise kokpitiga.

Kumbki võtab peale kuni kaks reisijat, kes istuvad kõrvuti ees. Piloot on nende selja taga. Pähe antakse nahast lendurimüts ja prillid. Ka kõrvaklapid koos mikrofoniga, sest mootori müra on nii vali, et ilma nendeta pole võimalik kõneleda.

Mootorpurilennuk on klaaskupliga ja võtab kaasa vaid ühe reisija. Ega nende lendusid päris liinilendudeks nimetada saagi, sest kindel graafik puudub. Paika on pandud vaid esimene ja viimane lend, hommikul kell kaheksa esimene ja õhtul täpselt loojangul viimane.

Esimene lend on kell kaheksa seepärast, et lendurid muretsevad puhkusele orienteeritud ookeaniäärse küla elanike ja külaliste uneaja pärast. Viimase lennu paneb paika seadus – ilma valgustuseta maandumisrajal on pimedas õhkutõus ja maandumine keelatud.

Ja loojangureisid toimuvad alati. Paljud soovivad näha seda lõppeva päeva valguse ja varjude mängu maa ja mere kohal lendavast lennukist.

Tõeline uunikum

Kuhu need liinilennud siit viivad? Mitte eriti kaugele. Põhiliselt lennatakse sellesama saare, Marthas Vineyardi kohal, aga minnakse ka liivariba pidi emasaare küljes ripneva Chappaquddicki ehk Chappy kohale.

Kes soovib, võib siit lennata viie lennuminuti kaugusel asuvale suurele lennuväljale või kümne minuti kaugusel asuvale golfiväljaku maandumisrajale. Peamiselt lennatakse siiski õhust avanevaid vaateid nautima ja aerofotosid tegema.

Ilusatel suvepäevadel on Katama airfield väga tiheda liiklusega. Siin sebib luksuskoptereid, lennukeid, purilennukeid, eksperimentaallennukeid, uunikume ja vanu sõjalennukeid. Siia maandub vahel DC 3, teisel päeval jälle Mustang. Siis koguni mõni hiiglasuur vesilennuk. Ja siis mootordeltaplaan...

Kui kaua see omapärane lennuväli veel eksisteerib, ei tea. Kõigel ehedal ja romantilisel on tendents siit ilmast kaduda. Praegu ootab Katama airfield oma uut suve...