Karjääri kõige pikem võistlus

Lennupäevad venivad siin pikaks. Viimasel neljal päeval on lennuaeg 5:45-6:30. Kuuendal võistluspäeval lajatati siis 550km task. Nii pikka võistlust pole ma kunagi lennanud. Läbitud kilomeetrite arvestuses oli see päev ka pikkuselt kolmas (573 km). Teekond viis nii Poola kui Tšehhi piirile.

 

Päris harjumatu on kui pöördepunktide vahel on 100-150 kilomeetrit! Enamiku teed kulgesime erinevates koosseisudes puntides.

Martini lähedal trügis meiega ühte tõusu üks tiibvarjur. Eesti tühja õhuruumiga harjunule tundus veider küll, et kuidas sellise aeglase löditiivaga julgeb kiirete purjekate keskele sagima tulla, aga ega midagi teha - tiibvarjuritel oli ka võistlus samal ajal.

 

 

Fatrates, kui lõpuni veel 200km, juhtus lihtsalt nii, et P ja PL-iga samasse tõusu vast ainult 50m allpool jõudnuna ei suutnud kuidagi nendega sammu pidada. Kerisid minust selgelt paremini. Edasi paistis jälle vajadus järgmise ahelikuni hüpata. Kõigepealt pani minema Zube sisuliselt kõrgust korjamata. Mina jäin maha, ei tihanud kaasa minna ja jäin üksi. 

 

Selles kohas nägin siis nägin viimast korda Arcust (AB). Need vennad olid oma raske lennukiga vapralt kogu aja pundis kaasas püsinud. Arvestades nende koefitsienti terendus neile päeva võit, aga siis hakkas juhtuma.

 

Eelviimase pöördepunkti eel kasvas taevas kinni, selja taga hakkas vihma sadama ja tõusud hajusid. Hakkasin resigneerunult jullama ja kõrgust hoidma, et äkki lööb õhu klaariks ja pääsen natukenegi tagasi. Linnulennult võib olla koju 100 km küll, aga mööda teed võib üks ots käruga järgi tulles 2-3 tundi võtta. Orus tekkisid pilveräbalad ja neid pidi ma siis hiilisin viimasesse pöördepunkti ja tagasisuunas. Nägin kuidas tagasiteel mingid tüübid mäeveerulendu tegid, minust kõva 500m madalamal.

Plaan töötas. Hiilisin aeglaselt ja jõudsin ära oodata, et ühte kohta päike vihmapilvede vahelt paistis ja sinna korraliku tõusu tekitas. Nägin rahvast täiesti vales suunas piki mäeveergu samasse kohta tulemas madalal-madalal, usutavasti pääsesid nad sealt üles. Ise poleks küll seal all tahtnud olla.

 

Lõpus võtsin kõrgust meelega jälle 300m üle, et närve rahustada. Lõpuprotokolli vaadates selgus, et L ja PL-ile kaotasin viimase 200 km-ga 6 minutit, Zubele ainult 1:30. Nad pidid kuskil ikka täiega vaevlema, sest minul ei olnud 200 km jooksul muud eesmärki kui plats lennuväljale võimalikult lähedale saada. Arcus AB pidi mootori käima panema ja ei saanudki pikka päeva lõpuni lennatud.

 

Pika päeva lõpetuseks kaks pilti tervitusega Kaidole Martini kohalt