2018 m. Lietuvos atviros klasės sklandymo čempionatas Pociūnai, Lithuania, 20 May 2018 – 2 June 2018

Jah, väga heast tulemusest jäi puudu 22 sekundit ehk üks spiraal.

Tegelikult oli koht parem kui tase - sattusin startima Nimbuse ja Leedu Jonkeri järel ja üsna viimases pundis. Pool teed oli sinise taeva all ja pundis edeneb palju paremini.

Tagasiteel tähelepanu hajus ühes tõusus (kohmerdasin söögi-joogiga) ja ei märganud, et rahvas läks pilve teise nurga alla. Hoobilt jäin 300 meetrit madalamale. Edasi panin natuke hambad ristis - niipea kui kõrgemalt tõusust lahkuti, siis üks spiraal otsa ja järgi. Aga siis 80km enne finishit oli jälle suur sinine ees ja teistest niipalju madalamalt ei julgenud ma järgi minna. Pusisin siis üksi ja järsku 14 kraadi kursist kõrval näen Mariampole kohal udu. Kimasin kohe sinna ja ennäe - Leedu Jonker ka seal. Kuna pilve eriti polnud ja tema niipalju minust kõrgemal, siis tsentreerisin oma peaga ja vedas. Paari spiraaliga olin LR-ist ainult 120 meetrit allpool ja kohe kõlas ka kompuutri teade, et olen lõpulennu ulatuses. McReady võis olla vast 1.6, st kõrgusevaru ka. Aga kuna kohati tõstis ägedalt, siis passisin natuke veel ja kogun varu, kuni McReady 0 seadega näitaks saabumise kõrguseks 300m. Sealt oli lõpuni 60 km ja paljugi võib selle maa peal juhtuda. Arturas siin õpetas mind, et see mis juhtub on tõusud :-), ehk siis 0 varuga kaugelt lauglema hakkamine pidada olema õige mõte. 

Lauglen siis oma 300m varuga viimase pöördepunkti suunas ja näen minu ees Nimbus ja LR koguvad kõrgust. Miks!? Mul oli kohe juhe koos ja oma peaga mõtlemine kadunud. Tegin ka ühe mõttetus 1m/s tõusus spiraali, aga nemad otsustasid just siis, kui ma selja keerasin, edasi minna. Aga juba oli vahe sees, siunasin ennast, et selle ühe spiraaliga oleks nende kõrvale jõudnud. 

Järgnes järgmine hanitus. LR pani ilusti minema, aga Nimbus oma hea väärtusega hakkas taidlema nina ees. Kaldus kursist kõrvale, lendas aeglaselt, pani delfiini. Kõrgusevaru on 300, distantsi jäänud 45km... Hakkasin ka mina uimama ja 140ga lendama. Umbes 30km enne lõppu hakkas minu otsene trajektoor ja Nimbuse kõrvalekaldunu konvergeeruma ja tema oli minust lausa madalamale jäänud... Ja siis keeras ta minu all isegi tõusu! Mõtlesin "pekki!" ja jätkasin oma lõpulendu. Mis osutus tegelikut valesti arvestatuks, sest lõpus kimasin 220kmh ja LR-ile järele enam ei jõudnudki. Lõpus nägin teda roomamas puulatvade kohal, aga mina olin veel kosmoses. Kiirus oli nii suur, et enne finishit oli tegu, et pidurdada kiiruseni, kus võib ratta välja lasta ja tagatiibu ka. Suurel kiirusel on piduriklappide lahtitõmbamine ka jama - need kipuvad plaksuga lahti lööma ja nii võib peaga kuplisse ka lennata.

Finishid on siin ägedad - finish on 1500m raadiusega ring, mis sisuliselt tähendab 200kmh pealt finaali keeramist (me ei tule otse, vaid umbes 60 kraadise nurga all). Paras nuputamine, et kas vesi on ikka lõpuni väljas ja kui kiiresti õnnestub hoogu kustutada. Maandutakse siin mitte lennurajale vaid hooga otse seisuplatsile. Mida lähemale veekraani postile hooga välja veered seda kõvem mees oled

Eilne ilm oli tegelikult päris kõva: keskmine tuli 117 kmh. Võib-olla minu karjääri jooksul nr 2 kiirus. Ja selle juures õnnestus Vladasel platsile minna. St igasugu pundis lendamised ja kõrgusevarud ja metsade kasutamised ja muud taktikad võivad paigas olla, aga ikkagi juhtub...

Kõva tulemus ja hea lugemine jälle!

Jälgijatele infoks, et tulemuste lehel võistlustunnusele vajutades saab .igc faili kätte. Selle saab laadida Skylines.aero lehele üles (Upload), valides piloodiks [Unknown or other person]. Võõrale lennule "Publish" (avalikusta) ei ole mõtet vajutada - pärast üleslaadimist leiab selle enda lendude alt. Seejärel konkurentide lendudele tuleb paremast servast panna tähekesed ette ning siis Teedu lennu peale klikkides näeb omavahelist võrdlust. Siin kolme kiirema mehe finiš: https://imgur.com/a/bUcBOMY

Mul tuli jah ära kaks rekordit korraga: kõige pikem lend ja kõige kiirem lend.

Tõsi, kodus ma kiiruse peale kimades katsun jälgida vana rekordite reeglit, et stardi ja finiši vahe poleks üle 1000 meetri. Täna oli aga start 2400 m pealt ja vahepeal saime pea 2900 isegi kätte. Üks tõus oli ka selline, kus variokas kinni kiilus - keskmine näitas 6m/s. 

Hea uhkeldada küll, aga hommikul sõelusid ikka püksid püüli. Kõige kaugem pöördepunkt oli 120km kaugusel - no kuidagi poleks tahtnud seal platsile istuda. Samas ronisid siin tüübid rõõmsalt oma Jantaridesse ja võtsid ette sellesama 530km teekonna. Jantariga 110km/h selline teekond läbi põrutada on ikka kõva tulemus.

Tõenäoliselt tegin ülelennud süstemaatiliselt 5-10km/h liiga aeglased, sest tõusude vahed olid ikka päris pikad täna ja väike sabin oli sees. Pilvi oli ainult tükati ja ei hakanud kangelast panema - sättisin stardis end tahapoole ja nii sain aeg-ajalt eelnevalt startinute pealt maha viksida, et kuhu järgmisena minna. Nagu logist näha (https://skylines.aero/flights/89654), päris otse ei saanud, tuli kaarega siin-seal minna. 

Mahaviksimise asjus hämmastusin jälle ja jälle kui kiiresti ees lendav purilennuk silmist kaob. Eelmistest võistlustest raiusin endale pähe, et mitte mingil juhul üle ühe spriaali ei tohi teha (see on 25 sekundit). Et tõusus viisakas olla, siis sättisin end jälgitava purilennuki suhtes 180 kraadi, teise tõusu serva. Siis on hea üksteisel silma peal hoida. See toob kaasa aga selle, et kui ees lendav purjekas otsustab edasi minna, siis mina pean tegema veel pool spiraali ja alles siis saan järgi minna. Võib-olla lendasime täna harjumatult kõrgel (otse inversioonikihi all on hägusem see pilt ka) ja võib-olla on vanust ka juba omajagu, aga mitut puhku kadusid ees lendajad ära.

150km enne lõppu jäin jälle LR-st müstiliselt ühes tõusus maha (aga enne trassil paar korda õnnestus teda tõusudes selgelt edestada ka). Võib-olla halb õnn, võib-olla väsimus. Siis jõudis Nimbus järgi ja näitas natuke teed. Lõpulendu alustasime 80km kauguselt ja varu oli seal 600m, aga lõpuks sulas see ikka 200m peale. Keerasin küll "putukate koefitsiendiks" 6%, aga võib-olla on seda vähe veel. Head meelt tegi see, et nii pika lõpulennuga tegin jälle Nimbusele ära.

Leedukad on üldiselt väga tõusude "mulliteooria"-usku, ja seda juttu kuulen ma nende käest juba aastaid: et ainult 50m kõrguse erinevus kahe purjeka vahel võib tähendada seda, et ülemine imetakse kosmosesse, alumised imevad käppa. Mu eilse lennuga juhtus sama - sinise taeva all pundiga lennates ja tõuse otsides läks kogu päev ja siis järsku kui me kõik hädas olime, siis minul kuidagi ei näkanud ja teised kadusid eest. Olin just läinud gruppi juhtima ja otsisin tõuse ja sellega jäin teistest ehk 50m allapoole. Uurisin siis kohalike käest asja ja nad rääkisid, et samal päeval oli ühes teises tõusus LAK-12 kõigile 500 meetriga (!) ära teinud. Tüüp teatas, et temal tõstab 4-5ga, aga kogu punt all rähkles 2m/s juures. Enne ma seda teooriat ei usu kui minul teistest kõvemini veab. Siiamaani on vastupidi olnud. 

Üks teooria on veel, et kuna sihukesed asjad on minuga juhtunud peale kolmandat lennutundi, siis viga pole mitte mehes vaid sääskedes. Mul pole bugwipereid, teistel siin üldiselt on. Vladas räägib, et tema puhastab tiibu umbes 10x nii pika lennu korral. Putukatega pidada olema nii, et mingi hetkeni väga ei märkagi mõju, aga siis läheb asi üle kriitilise piiri. Iga purilennuki tüüp on seejuures erineva tundlikkusega putukate suhtes. Jah, mehes küll viga pole, neli aastaaega ja sääsed segavad.

Teet, jube mõnus Su lugusid lugeda. 

Mõtleme Su peale ja hoiame pöialt!

Lisaks peaaegu esimesele kohale tuli ära ka peaaegu viimane koht. Samas õpptunnina oli eile päev siiani kõige tummisem.

Starti lükati mitu korda edasi ja taski hööveldati järjest lühemaks. Tuul, sinine taevas ja sniffer ei saanud kuidagi 700 meetrist kõrgemale. Üks Jantar otsustas üldse mitte startida, mitmed viskasid vee välja juba puksiiris. Mind haagiti lahti kaugel tavalisest kohast, sestap pidin oma päeva lausa 450m pealt alustama ja kaugel ülejäänud pundist. Stardiajaks õnnestus ikka pundis olla. LR ja Nimbus keerasid tagasi, et uuesti startida. See olnuks taktikaliselt õige käik, aga ma meelega ei hakanud kavaldama - olen LRi turjal siin sõitnud küll.

Ega midagi loota ei olnud. Sellise ilmaga hoiavad pundid kokku ja Jonkeri handicap paneb mind lõpus kohe kõige taha. Kui pundis loksud, jääd protokollis taha. Kui ette kimad, siis võetakse järgi ja kui ei võeta, siis võib-olla lähed üksi platsile. Kõige lõpus startinud kolmiku pealt on näha, mida handicap teeb koos lennanutega: 6., 11, ja 16. koht. 

Aga mis põhiline - kui palju ballasti hoida. Mina lendasin täisballastiga lõpuni. Teised lasid üldiselt pool välja. Mina mäletasin kunagist Oscari õpetust, et kui tõusud on ikka üle 1 m/s, siis pole vaja ballasti välja lasta. Jonkeri tiivapindala on suurem kui teistel: 11.2 m2 (ASG-29 10.5 ja LAK-17 10.3 m2). Minu arvates sain tõusudes enamvähem sama hästi hakkama kui teised. Häda oli aga selles, et kohe peale tõusust laskumist lendasin ma teistest kähku mööda ja olin sunnitud tõususid otsima. Tõusude tipp oli 1200-1300, pilvi polnud, tuul tugev, tõusud turbulentsed ja raske tsentreerida. Sestap oli ülelennukiirus teistel 120-130, aga Jonkeriga täisballastiga alla 135 ei saa üldse lennata, normaalne on 150. Nii juhtuski, et esimeses pöördepunktis jäid kõik minu selja taha, ühtegi tõusu ma ei leidnud ja kui otsima hakates ühe spiraali tegin, siis nägin meie gruppi kaheks jagunenuna rõõmsalt tõusudes. Kimasin kilomeetri võrra tagasi, aga valisin vale pundi - leidsin äärmiselt näruse tõusu ainult. See koht on näha https://skylines.aero/flights/89765 kell 12:30 peal. Nats nukker oli üksi jääda, aga väga lootusetu asi polnud - ees olid pundid näha ja alustasin tagaajamist. Siin vist minu ballast aitas - tüüpilist tagaajamise taktikat ja eelist ära kasutades olin 40 km hiljem pundis tagasi. 

Lõpus sabistasin liiga palju ja ei julgenud lõpulennule minna olukorras, kus kõrgusevaru oli 200 meetrit. Ma oleks pidanud arvestama, et teised on tõenäoliselt ballastita ja minul eelis. 

Vladas seletas veel ballasti väljalaskmise nüansse: enne starti tasub hambad ristis kogu vesi sees hoida isegi siis, kui on teada, et seda on liiga palju. Peale starti tuleb ka vesi sees hoida ja alles vahetult enne esimest tõusu välja lasta. Nii võidab mõned minutid lendu täisballasti eelisega (stardist kuni esimese tõusuni).

Tavaliselt poole vee väljalaskmisest piisab - tõusus see oluliselt ei sega, aga ülelennul on tühi purilennuk võrreldes poole ballastiga purilennukiga nagu õhupallike. Kui Vladas kuulis Jonkeri tiivapindala, arvas ta, et tõepoolest võib-olla Jonkeril tuleks ehk 1/4-1/3 välja lasta.

Minu jaoks oli ballasti väljalaskmisel kaks olulist lisakriteeriumi, mille peale ma lennu ajal ei mõelnud: tõusude kõrgused ja võistluse pikkus.

Kui tõusud lõpevad madalal (eile 1200-1300, aga Leedus on tavaline 1800 ja rohkem), siis on ballasti kasutamise eelised väiksemad: ülelennud on lühemad ja tõusudes veedetakse suurem % ajast. Samuti ei õnnestu teiste eest ära rebida, näiteks tõusu vahele jättes. 

Teine asi on taski pikkus. Eile lühendati seda mitu korda ja lõpuks jäi alles ainult 191 km. Siin on sama lugu - nii lühikese maa peal on ballastiga purjekal vähem aega oma eelist välja mängida. 

Lõpuks ka see õppetund, et kui ma ikka teistest raskem ja kiirem olen, kes see käskis siis tõusust esimeste seas lahkuda. Oleks võinud edasi jullata ja loota igasugu asjadele. Kindlasti poleks siis saanud juhtuda seda, et lähen teistest ette ja metsa.

Raske oli ka teistel: Vladas ütles, et tema oli korra 350m AGL.