13. juuli õhusoud

Käisin laupäeval Ämaris õhuväe (netikeeles <ohuväe>, mis kõlab palju hirmsamalt) korraldatud lennuetendust vaatamas. Kuna ei soovinud aiasiseses trügimises osaleda, lähenesin autoga lääne poolt raja otsale, et jälgida vaadet aia tagant. Keelumärk oli juba kilomeetri kaugusel, jätsin auto viisakalt märgi taha ühe talu aia äärde ja läksin jala edasi. Hulk autosid eiras märki ja sõitis sellest lihtsalt mööda. Rajale lähemail külavaheteedel saalis sini-valgeid ja tumerohelisi autosid, pea kohal tegii paar tiiru robinson, ilmselt jälgiti publiku liikumist. Jäin piirdeaiast u. 50-m kaugusele , kust oli rajale üpris hea vaade. Paarkümmend inimest läks lähemale, aga mitte hoiatussildist mööda. Siis kargas Hawk õhku ja tegi ilusa pilotaažiesitluse. seejärel oli tükk vaikust ning publiku juurde hakkas kogunema mitmesugustes mundrites turvajaid, kes algul ajasid nad pisut kõrvale, seejärel tuli aga üks veelgi turvalisem tegelane, kes kätega vehkides ajas kogu väikese publiku saja meetri kaugusele riigimaanteele ja sealgi veel sada meetrit kõrvale. Kui nad tahtsid sama teed kupatada ka kohalikke elanikke, kelle talu asus otse aia vastas, avaldasid viimased päris mahlakalt oma arvamust, mispeale turvajõud taganesid. Vaadates edaspidiseid õhumanöövreid jäigi arusaamatuks, miks oli vaja inimesed aiast nii kaugele ajada, sest puhas loogika juba ütleb, et need kes tahtsid vaadata etendust väljastpoolt, ei kavatsenud üle aia sisse ronida, lennukite liikumist vaadates tundus seespool olev publik tunduvalt suuremas ohutsoonis viibivat. 

Riigimaanteel kohtasin muu publiku hulgas Marekit, kellega sai pikki igavaid vahepause jutuajamisega sisustada.

Peale Hawki tulid kaks F-35 monstrumit, tegid väikese jõnksu, lülitasid järelpõletid sisse ja kadusid. Siis tuli Taani lipu värvides lennumasin, mis esitas kõige ilusama kava, väike pettumus siiski oli, kuna ei näinud kordumas 800-aasta tagust väidetavat Taani lipu kukkumist taevast. Seejärel tuli väike kahetiivaline punn, mis suitses jupp aega kõrgel lennuvälja kohal, ilmselt oli kõrgusega kalkuleeritud võimalik kuudist väljaronimise aeg hädajuhtumil. Siis urises väikese tiiru üks eriti sarviline heliko-pter, ilmselt Apache, seejärel inises, suitses ja kruvis taevas päris pikalt Poola Orliku turbonelik, mis oma kava lõpuks, alustades sõlmest, joonistas publikule suitsuga suure südame. Oleks sama vigur teistpidi tehtud, oleks perse olnud. Peale pikka ootamist veeresid rajale kaks Eurofighterit, vajutasid järelpõletit ja kadusid. Seejärel veel peale 20-minutilist ootamist hüppasid turvad autodesse ja kadusid, seega oli selge, et pidu läbi ja igaüks võib kooserdada, kuhu tahab, kasvõi üle aia.

Ehkki õhuetendused olid toredad, oli pooletunniste vahepauside tõttu üldmulje igav, seda arvasid ka etendust seestpoolt vaadanud, neljatunnine kava oleks igati piisavate puhveraegadega mahtunud ka kahe tunni sisse, võib-olla oli asi ka selles, et mõned väljakuulutatud esinejad taevasse ei ilmunudki. Kogu kava ulatuses ei märganud ühtki pöörist, ju siis loetakse seda elementi üpris kontrollimatuks. Turvajõud kiskusid oma mõttetu ja koordineerimata tegevusega võimu mainet usinalt allapoole.

Kui läksin tagasi oma auto juurde, olid taluperemees ja -perenaine väravas ning hakkasid minuga juttu ajama. Lõpuks kutsus perenaine mind sisse ja demonstreeris pool tundi omatehtud värvilisi vaipu, peale seda tegi veel pika ekskursiooni taluaias, siis pääsesin tulema.

Kokkuvõtteks: Ridali lennuväljal on palju huvitavam, seal toimub alati midagi meeleolukat, kui mitte õhus, siis köögi ja sauna vahel kindlasti. 

Keegi võib kaebama minna!